Monika Rogenbaum: koroona pani tõsiselt proovile

Monika Rogenbaum Foto: Arvo Meeks

On jaanuari keskpaik, külm varahommik. Kell on alles 6.30, aga telefon teeb juba kõva häält. Kõne töökaaslaselt – tema koroonatest on osutunud positiivseks. Maailm jääb hetkeks justkui seisma. Õhus on vaid suur küsimus: mida see tegelikult meie hooldekodule tähendab? Aga kolleeg räägib edasi, mina tardunult kuulamas. Ütleb, et ei saa töökaaslasi tööle sõidutada.

Rahustan teda, et teen seda ise. Samal ajal olen ka digilukku sisse saanud ja tean juba, et olen negatiivne. Lootus, et kolleegi tulemus on vaid üksikjuhus, tärkab.

Kiirustan tööle, kuid tee on kohutavalt halb, sest öösel sadanud lumi pole veel sahka näinud. Töökaaslased tuleb Valga linnast kokku koguda, hilinen igasse punkti. Jõuame kohale. Vaatan ööpäevase vahetuse lõpetanud kolleegi silmadesse ja mulle tundub, et nendes on kuidagi teistsugune helk. Küllap on väsinud, rahustan ennast. Tasapisi hakkab laekuma infot, mida ollakse patsiendiportaalist enda kohta teada saadud. On mõned haigeks tunnistatud, on terveid ja palju neid, kes veel vastust ei tea. Valitseb nõutus ja segadus.