Noorte kirjaoskus komistab tihti komade otsa

Põlva gümnaasiumi õpetaja Merle Pintson peab Kaja Kallase väljaütlemist üleolevaks. Foto: Timo Arbeiter

Põlvamaa eesti keele ja kirjanduse ainesektsiooni juhi, Põlva gümnaasiumi õpetaja Merle Pintsoni kogemus ütleb, et kirjavahemärkide puhul kõhutunne eriti ei aita.

«Just need õnnetud komad ei taha kuidagi õige koha peale minna. Ma räägin õpilastele, et loe lause iseendale valju häälega ette ja sinna, kus teed pausi, paned koma. Vahel on neil ajukäärude vahele jäänud kinni teadmine, et «aga» ees peab koma olema ja siis nad panevad iga «aga» ette komasid. Sellepärast teemegi kõigepealt põhireeglid selgeks ja siis muudkui harjutame,» rääkis 40 aastat õpetajana töötanud Pintson.

Tegelt, läind, tulnd

Õpilaste keeleoskust ja -tunnetust on pedagoogi tõdemusel viimastel aastatel kõige rohkem mõjutanud arvuti. «40 aasta eest loeti võib-olla natuke rohkem, kuid ei saa öelda, et tänapäeva noored ei loe. Kui anda neile võimalus lugeda seda, mida nad ise tahavad, siis loevad nad täiesti üllatuslikke raamatuid. Mul on hea meel, kui õpilane ütleb, et see raamat läks talle hinge. Üks tütarlaps näiteks tegi ettekande Sofi Oksaneni «Puhastusest» ja leidis, et seda raamatut peaksid kõik lugema,» märkis ta.

Põlva gümnaasiumis toimub üle nädala ühislugemine, kus kogu kool loeb läbi ühe teksti, misjärel õpilased teevad lühikokkuvõtte ning otsivad ette antud küsimustele üheskoos vastuseid. «Kuna meie koolis on klassijuhatajate asemel mentorid, siis toimuvad arutelud mentorrühmades, kuhu kuuluvad kõikide klasside õpilased. Nõnda kuulevad vanemate klasside õpilased, mida nooremad räägivad ja vastupidi. Silmaringi laiendamiseks on niisugused lugemised ja ühisarutelud väga head,» leidis Pintson.

Mida rohkem inimene loeb, seda paremini ta ka kirjutab, oskab näiteid tuua ning seoseid luua. «Samas tulevad kirjutamisel ikka apsud sisse – nad lihtsalt ei taju vahel ära, et see on nüüd kõnekeelne sõna. Alatasa loen selliseid sõnu nagu «tegelt», «läind», «tulnd». Selle peale, et kas või «telekas» on kõnekeelne sõna, lihtsalt ei tulda. Samas väljend «käisin trennis» oli veel mõne aja eest kõnekeelne, aga nüüd täiesti lubatud,» sõnas õpetaja.

«Mida rohkem inimene loeb, seda paremini ta ka kirjutab, oskab näiteid tuua ning seoseid luua.»

Merle Pintson, emakeele ja kirjanduse õpetaja

Lühendeid, mida noored kasutavad sotsiaalmeedias, jõuab Pintsoni väitel kirjanditesse siiski väga harva.

Emakeele ja kirjanduse õpetaja tähelepanekutel ei ole koroonaaeg õpilaste kirjaoskusele kuidagi negatiivselt mõjunud. «Tegime 12. klassile proovieksami, kus kirjandi tulemused olid seinast seina. Eeskätt viis tulemuse alla grammatika osa, kusjuures kõige keerulisemad on kirjavahemärgid. Nad võivad kirjutamisel küll kasutada õigekeelsussõnaraamatut, aga kirjavahemärke sealt kätte ei saa – need lihtsalt tahavad harjutamist saada. Kõhutunne sel puhul eriti ei aita,» tõdes pedagoog.

Põhikooliõpilasel on keerulisem

Oma varasema kogemuse ning kolleegidelt kuuldu põhjal teab Pintson, et põhikooliõpilasel on keerulisem.

«Tema tahab rohkem tuge saada, tal on vaja õpetajat, kelle poole saab kohe pöörduda. Samuti vajavad nad tagasisidet pärast seda, kui on ülesande lahendanud. Samas töötavad õpetajad praegu niigi topeltkoormusega. Gümnaasiumis on väiksemad klassid, aga kirjutada põhikooli kolmekümnelises klassis igale tööle tagasisidet on ikka päris keeruline, peamiselt aeganõudev. Sageli kirjutatakse nendele õpilastele, kellega on rohkem probleeme. Aga seetõttu jäävad vaeslapse ossa hoopis tublimad õpilased, kellele ei saa tihti osaks positiivset tagasisidet,» on Pintson tähele pannud.

Omavahel suhtlevad Põlvamaa emakeeleõpetajad peamiselt e-kirjade vahendusel ja saavad nii ka probleeme arutada. Maakonnas on nii staažikaid kui ka päris noori emakeeleõpetajaid. «Nii mõnigi on siinmail kooli lõpetanud ja tulnud kodukohta tagasi õpetama. Nende üle on ainult hea meel. Seda hirmu küll ei ole, et vanad lähevad eest ära ja siis ei olegi enam kedagi,» vaatas Merle Pintson lootusrikkalt tulevikku.