Väike Võrumaa keset Siberit
Märtsis 1949 saadeti Võrumaalt Obinitsa ja Meremäe vahelt Saetsova külast koos paljude saatusekaaslastega pikale teekonnale ka Aleksander (73) ja Olga (63) Daniel. Nad jõudsid Venemaale Tuluni, pea 6000 kilomeetri kaugusele kodust, võeti rongilt maha ning viidi Petrovski külla, kus pandi elama vanasse Jaapani sõjavangidest vabanenud barakki. Seal oli väga palju eestlasi.
Kaja Lattu ja tema õde Tiina Kahr on hoidnud alles oma vanaemale Siberist saadetud kirjad, saatjateks ema Olga ja isa Aleksander. Jagame neid teiega märtsiküüditamise 72. aastapäeva eel.
Lugeda saab küüditamise lugu, eluoludest Petrovski barakkides, igatsusest, hääbumisest, suurest surmast, lisaks lõputult tänusõnu kodustelt saadud pakkide ja kirjade eest. Kohati on tekst täiesti arusaamatu, sest see on Danielide oma salakeel, mida kasutati koju jäänud sugulaste turvalisuse pärast.
Huvitav on lugeda neid üheksat kirja ja jälgida kirjakeele muutumist. Alguses kirjutab kodustele pereisa Aleksander, kuid juba augustis läheb ta manala teed. Olgal on kirjutada raske, käed ei jaksa. Alguses ta proovib ise, kuid hiljem head inimesed aitavad.
Autorite kirjaviis on muutmata.
Aleksander kirjutab kodustele
15. juuli
Petrovski Võsselokis
[---]
Meie kodust välja saatmine oli nii kiire käsuga et pooleteise tunni järele peab kõik valmis pandama oma kraam kuni poolteise tonni võrd, see on ju 92 puuda ümber. Ma ütlesin, et minu naine ei suuda nii lühikese ajaga kõrda saada, siis jätsid nad ühe sõduri meile abiks kraami pakima kes ka õige kenaste eesti keelt oskas ja teise sõduri jätis vahi peale, ja ise sõitseva nad veel välja käsutama.
Aga see juhus sündis kõik hommikul kella 8 ajal, kuna Karla ja Linda olivad 20 minutit enne ära sõitnud vasikat süükma. Lapsed ei olnud ka kodus, olid kõik päiv enne Martsinna läinud, nad käisivad meid sealt otsimas, aga ei leidnud, möödus aega kuni keskpäevani.
[---]
Aga vene sõdur, kes meil aitas pakida öeldes: seda ja teist tuleb teile kõiki seal tarbis, võtis vanad kasukad kõik topis külealutse kotti, et seal on tali väga külm.
[---]
Siiamaani on meil veel kodust toodud natuke ja oleme ju 1 juulist peale alates kuni täna 15 juulini üle 60 rubla eest ostnud kartulaid, heeringit ja leiba. Kaks ehk kolm korda väiksem küll omast jahust küpsetada, mis vast umbes kolmes nädaliks ulatuks.
Elame veel seekõrd endiselt. Jalad ja käed on mul veel ikka paistetud, käin kängalda, saabas ei lähe jalga tsuvva on väga katski. Aga üle kõige on meil veel hea elada, et ilusad head, väga soojad ilmad, sajab ka parajad vihma, mõni kõrd ka äikesega.
Mul jäi tare peale pulli nahka hää tükk kust ma võiksin omale teha tsuuge. Kablad on minul ühes ja peitli ja suur nõel, ja veel muid asju, pangiline kastrik söögi keetmiseks, 2 pleki kruusi, suur pleki kulp kaks lusikad ja mõni kahwel.
[---]
28. juuli
[---]
Meie elame vanna moodu kuid ema on juba nõrgem käima, pahem käsi on paistet ja jalad ka minul kestab paistetus kätes ja jalgades edasi. Ma käin iga päev palja jalu, sest tsuvva on katki. Mul jäi toores nahk tare peale agante sisse vastu orgu ligi kelpa kuid kes seda saata võib, mulle ei ole rohkem tarvis kui üks paar, mis 14 tolli kõigite lai on, sest paistetu jalga ahtamast ei saa. Nahka peab enne niisutama et ta ju paintuma saab ja lõigata, siis võib teda rulli keerata. Ma teen ise valmis mul materjaali on.
[---]
Muidu on siin elu õige kena kuid väga igav ja päikese kiired kõrvetavad meid nii et palja jalu raske kõndida. Meil on nüüd 25 juulist 4 kuud möödunud, ja selle aja kestel on ju meitest üle 50 inimese surnud. Matmist toimetab elatanud kooli õpetaja, Raadi Treial ja usklik naisterahvas, kes ka meie parakis üks kord palve tundi pidas.
Jaanipäival pidas meie matusel vanalik kooliõpetaja jutluse, kus umbes 100 inimest koos oli, ka mina olin matuse peal. Kuhu ju 30 surnut oli maetu a praegu on juba üle 50ne, igale surnule tehakse ka siin valge rist ja kirst, nii et midagi laita ei ole matmise kohta.
Meie tervis on ju natuke kehvem kui oli enne emal on jalad paistud ja on jõuetum, ka minul on käed, jalad paistetud, ja keha nahk sügeleb, pühapäeval saab nädal kui käisime kahekesi korraga saunas, mis tuli maksma üle kahe 3 rubla, aga vihtu ei saanud.
[---]
Kirjakatked Olgalt
Viis kuud pärast küüditamist, augustis, kirjutab Olga tütrele isa surmast. Aleksander läks manala teele pärast lühikest kõhuvaluga haigust, mis kimbutas paljusid sealseid elanikke.
Tere armas tütreke!
Kirjutan sulle armas tütar oma kõige valusamail päevil. Matsin ka oma mehe ära, teie armsa isakese 15 augustil. Matsime ilusti korralikult, peaaegu kiriklikult. Palve pidas Kapera Treial, ning pesejad olid Kalli Mihkel ja Duplovski. Olid ikka head inimesed, et aitasid mind vana inimest.
Nüüd olen ma nii abitu ja vigaline tervis on täitsa läbi, ei tea mis saabki minust vigasest inimesest.
[---]
Nii kahju on, jäin üksinda siia, nagu linnukene laias laanes.
[---]
Võib-olla lähen ka veel vanade kodu, siin käidigi juba nimesid üles kirjutamas, kes on üksikud vanad.
[---]
Osa eestlasi on juba siit ära viidud. Asemel on vangid, ei tea, millal viiakse ka mind, või jäetakse koguni ka siia vangide sisse. Rohkem eestlasi on ikka ära viidud.
Kallid tütrekesed! Ütelge kõigile sugulastele, et Aleksa on ära surnud ja maetud külma Siberi mulda.
[---]
Teade ema surmast
Viimane Siberist saabunud kiri on kirjutatud novembris. Kirjutas Anna Heeska Võrumaalt Linnä vallast Heeska talust. Kiri teavitab Olga surmast.
Tervist armsad labsed.
Olede vist kaua ootanud oma armsa emakese kirja aga see ootatud kiri jäi ja jääb teile tulemata.
Kuid peate lepima ühe võera ema kurva teatega, et teie armas emake läks ära puhkama oma raske päewa töö järele 14 nov eile paigutasime teda valge liiwa sisse hauda mitte kaugel parakist.
Venelased tegid haua. Eestlased tegid kirstu mina panin kirstu ja ka hauda. Kõik, mis tal oli võeti ülemuste poolt ära matmise kuluks, ainult 2 raamatud anti minule öeldes sina talitad matmist, ned on sinu jägu. Siis leidsin lauluraamatu vahelt teie kirjad, lugesin läbi, ja tundsin südamest valule kaasa.
Külaskäik matmispaika
2019. aasta suvel õnnestus meil suure looduskatastroofi kiuste käia väikese grupiga vaatamas Peterovski küla kalmistut. Meie hulgas oli ka Aleksandri ja Olga lapselapselaps Kaja.
Petrovski küla eestlaste kalmistu peaks olema kõige suurem märtsiküüditatute matmispaik. Olen oma viie Siberi-reisi jooksul käinud läbi ligi poolsada surnuaeda, kus küüditatud eestlasi puhkab. Petrovski küla kalmistu on neist kõigist oluliselt erinev. See asub täiesti eraldi kohalike kalmistust.
1949. aastal oli seal tühi väli, kuid nüüd on suured puud ja põõsad. Liivane maa, männid ja lehtpuud. Metsatukk koos üksikute viltuste raudristide ja lagunenud aiajäänustega, päike sillerdamas läbi puuokste... See koht meenutab mulle mu Mõniste vanatädi maja lähedal olevat metsatukka, kus ma lapsena mängisin.
Mõtlen tihti selle erilise koha peale seal kaugel Siberis. Teistmoodi suur sügav rahu oli seal. Nad on seal hulgakesi omakeskis, koos. Nad on meist väga kaugel, aga nad vähemasti on koos. Neil märtsikuu päevil mõtleb kindlasti väga palju Võrumaa juurtega inimesi seal puhkavate omaste peale.
Nüüd katab nende pea seitsmekümne Lõuna-Eestist ära kistud inimese hauda õhkõrn vaba kodumaa.
Mul on selline tunne, et see Petrovski küla külje all olev pisike metsatukk on justkui väikene Võrumaa seal kaugel-kaugel Siberis.
Kaja puistas sinna metsatukka peotäie kodukandist kaasa võetud mulda. Nüüd katab nende pea seitsmekümne Lõuna-Eestist ära kistud inimese hauda õhkõrn vaba kodumaa.
Üks Petrovski küla naine rääkis, et 90ndatel oli eestlaste kalmistut käinud keegi veel regulaarselt korrastamas, aga nüüd ei käi seal enam keegi. Kes see küll olla võis?
See koht on mul südame küljes! Loodan, et leian kunagi kaaslased, kellega koos teha seal matmispaigas korrastustöid ning märgistada ära kalmistu asukoht, sest me ei tea, millal kaob Petrovski külast viimane teadja, kes mäletab eestlaste matmispaiga asukohta.
---
MTÜ Siberi Lood kogub infot Siberisse maetud küüditatud eestlaste matmispaikade kohta. Palun anna meile teada oma sugulaste matmispaikadest info@siber.ee või telefonil 5627 4817 (Otu Jallai), 5229093 (Janeli Jallai).