Maarius Suviste: vaktsiinitrallid

Maarius Suviste Foto: Kristjan Teedema

Nädalavahetuse vaktsineerimistalgud, eriti just pealinnas toimunud ja sealt vastu kajanud hoogtöö, olid kõike muud kui nüüdisaegne kommunikatsioon.

Tulge. Ärge tulge. Tulge kõik. Ärge ikka tulge... Just säärane segane mulje jäi, kui kutsuti koroona vastu kaitsepookimisele.

Miks paljud riskirühma või kutsutud vanusegrupi inimesed kohale ei läinud? See paneb mõtlema: kus tehti viga. Kas oli see nigel, et mitte öelda saamatu mulje jätnud informeerimine sihtrühmani jõudmiseks või lihtsalt tegemata eeltöö? Ometigi kubisevad riigiaparaadid nendest, kes justkui võiksid osata suhelda, anda edasi selget ja arusaadavat sõnumit.

Samal ajal räägib mõnigi peretohter, kuidas neil vaktsiini ei ole, et oma nimekirja eakaid – seda sihtrühma – vaktsineerida. On ju perearstid need, kes tunnevad oma patsiente kõige paremini. Ja teavad, kuidas nendeni jõuda, infot anda ning rääkida ja veel kord rääkida. Tundub, et ei piisa ju ainuüksi sellest, kui eakale saadetakse e-kiri või öeldakse, et mine nüüd digiregistratuuri ja rega end ära.

Miks ei või noor süsti saada, kui vana ei taha?

Jah, on inimesi, kel on veel lauatelefon ja kes ootavad perearsti kõnet. Ootavad, et just tema on see, kes aitab, selgitab ja süsti ära teeb. Sest on ju tavainimesele mõttekoht seegi, kas piirangute ja haiguste tippajal on just hea mõte tuhandeid inimesi järjekorra alusel ühte spordihalli kokku ajada. Ju siis on, kui teisiti ei saa.

Samas jällegi: ehk peaks just ühismeedia võlusid, igasuguste suunamudimis- ja muude veebirakenduste võimalusi üha rohkem ära kasutama. Laps(elaps) näeb ja annab (vana)vanematele teada: mine nüüd vaktsineerima, sinu kord, see on hea ja ohutu! Miks mitte kehtestada 2 + 2 kõrvale 1 + 1 reegel: iga noor/nooremapoolne, kes viib vanema inimese kaitsepookimisele, saab ka ise soovi korral süsti. Võidavad kõik.

Siis jäävad ehk ära ka need olukorrad, kus mittesihtrühma kuuluvad lähevad ukse taha nagu vaesed patused järjekorda paluma, et tahaks ka – kui keegi jätab tulemata, võtaks annuse tema eest, sest muidu läheb raisku. Miks ei või noor süsti saada, kui vana ei taha?

Samal ajal häirib mõndagi ka infovoog ühe teatud vaktsiini kohta. Vanusest sõltuvalt: on ohtlik, ei ole; on soovitatav, ei ole. Mis siis lõpuks on?

Küllap tuleb tagasilööke sellestki, kui riigi juhtivad näod teatavad keerulisel ajal, et nemad praegu vaktsineerima ei lähe. Nõnda tekibki paratamatult küsimus: mida siis järgida – sõna, tegu või mõlemat?

No teeks selle lõpuks ära: info edastamise sihtrühmadele paremaks, eks ju!?