Saunaemand, kes õpetab vaikima

Kui võimalik, tuleks saunas end lavale pikali heita, sest siis jaotub kuumus ühtlaselt, õpetab Eda Veeroja. Foto: Arvo Meeks

Tere-tere, sannakene! Nii ütleb Eda Veeroja ust avades, kopsab käega kergelt vastu uksepiita ja astub päikesepaistelisest aprillipäevast hämarasse suitsusauna. Rohmakas keris annab aimu, millist põrguleili on siin võimalik teha. Kuid põrguks ei luba saunaemand seda püha kohta küllap kutsuda, sest ajal kui me kauged esivanemad sauna leiutasid, ei teatud põrgust veel midagi.

«Varasest lapsepõlvest, nii palju kui mäletan, olen saunas käinud. Ema, kadunukene, ütles, et ma olin too laps, kes esimesena sauna läks ja viimane, kes välja tuli. Kui kellelgi oli selg haige ja selja peal oli vaja tallata, olin mina see laps, kes tallas,» räägib Võrumaal Haanja külje all asuva Mooska talu perenaine Eda Veeroja (58). Just tema teeneks tuleb lugeda, et Võrumaa suitsusaunakombestik on kantud UNESCO vaimse pärandi esindusnimekirja.

Ja tõesti: saun pole ju kaugeltki koht, kus inimene endalt üksnes füüsilise mustuse maha küürib. Saun on läbi aegade olnud tempel, kus oma vaimuilma puhastada, küsida abi headelt vaimudelt, pöörata ette uus leht ja astuda saunast välja vaat et uue inimesena.