E, 5.12.2022

Marju Kõivupuu: Kuidas leinaga karantiini tingimustes toime tulla?

Marju Kõivupuu
, folklorist
Marju Kõivupuu: Kuidas leinaga karantiini tingimustes toime tulla?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Marju Kõivupuu
Marju Kõivupuu Foto: Erik Prozes

Veel aasta jagu päevi tagasi, enne koroonaviiruse pandeemilist levikut, oli teadusringkondades läbiv teema heaoluühiskonna inimeste võõrdumine surmast ja haigustest. Hoiakut, et surm on midagi ebamugavat, millega peaks puutuma kokku nii vähe kui võimalik, on viimastel kümnenditel suurendanud ka meditsiini areng. Arstid on kutsutud ja seatud selleks, et kõiki tõbesid tulemuslikult ravida. Kui mõni inimene haiguse tagajärjel surebki, on see arstide süü ja ravimitootjate üleilmne vandenõu – nii võib kokku võtta levinud arvamuse.

Taasiseseisvunud Eestis üles kasvanud noored täiskasvanud polnud tänu vaktsineerimisele enam kokku puutunud nakkushaigustega, veel vähem neist põhjustatud surmadega. Difteeria, lastehalvatus, gripp, leetrid, mumps, punetised, leepra tundusid jäävat sama kaugele kui ammused katkuepideemiad. Ringi luusiv mütoloogiline katkupoiss, katkukivid ja -kalmed maastikul olid saanud osaks folkloorist, samuti kui Bernt Notke «Surmatants» kunstiajaloost.

Inimesed kardavad või tunnevad ennast ebakindlalt tundmatutes olukordades, millega neil ei ole isiklikke kokkupuuteid. See käib ka haiguste, surma ja matuste kohta. Eesti lastele pole peetud vajalikuks rääkida koolitundides haigustest, vanadusest, surmast ja matustest; sellest, et see kõik võib puudutada igas eas inimesi, ega õpetada selle kõigega toime tulemist. Me ei kujuta ette, et klassiga külastataks krematooriumi või tehtaks õppekäike kalmistule, nagu see on kombeks nii mõneski Euroopa riigis.

Märksõnad
Tagasi üles