Arved Breidaks: Ideaalse metsa võimatus

Arved Breidaks
, reporter
Copy
Arved Breidaks
Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Kui kirjeldada Eesti inimese ideaalmetsa, võiks see olla hõre kõrge männik, kus hea jalutada, aga kus samas oleks ka palju langenud puid, et oleks elupaiku putukatele. See mets peaks olema kodu metsloomadele, kuid samas täis valgustatud teeradu. Seal peaks kasvama kukeseen ja mustikas, leiduma kasepuitu kütteks ja kuuski jõulupuuks. Mets peaks asuma linnakodust mõne minuti kaugusel, samas täiesti kõrvalises kohas.

Sellist metsa pole olemas. Täpselt nagu pole olemas ideaalset kodu, mis asuks ühtaegu kesklinnas, vaatega merele, suure tagaaia ja metsatukaga, millest jõeke läbi vuliseks. Samuti pole olemas ideaalset metsapoliitikat, mis rahuldaks kõigi inimeste soove, kes vähegi võtavad vaevaks metsa teemal midagi arvata.

Sotsiaalmeedia kubiseb karjatustest, kuidas kuskil on metsa (lage)raiutud. Inimesed muutuvad tusaseks, kui vana mets asendub lagedaga, kus alles mitme aasta pärast puhkeb noorendik. Kui sellised hüüatused koondada, tekib mulje, et Eesti inimesed soovivad metsaraie lõpetamist mitte ainult lindude pesitsusajaks, vaid üleüldse. See mulje on aga petlik.

Inimeste suhtumine metsa on teinekord palju pragmaatilisem. Võrumaal toimunud RMK kaasamiskoosolekutel, kus olen käinud, on õhkkond pigem uudishimulik, uuriv ja mõistev. See ei tähenda, et inimesed oleksid kodukandi metsa suhtes ükskõiksed. Paljudele on mõistetav, et mets, mis kord on majandamiseks välja valitud, vajab uuendamist. Metsa tuleb kasutada, sest igaüks meist teab kedagi, kes saab teenistuse otse või kaude metsast.

Ideaalset metsa pole olemas.Täpselt nagu pole olemas ideaalset kodu, mis asuks ühtaegu kesklinnas, vaatega merele, suure tagaaia ja metsatukaga, millest jõeke läbi vuliseks.

Emotsioonid on inimlikud. Olen ka ise seda ühe lähedase metsatuka pärast tundnud, kuid samas on raske süüdistada metsaomanikku, et ta oma vara kasutab. Riigimetsaga on asi teisiti, sest see on meie ühine vara. Mõtteline osa sellest kuulub kõigile kodanikele ja meil on õigus öelda, kuidas sellega tuleks ümber käia.

Arutelule ei tule aga kunagi kasuks, kui nimetada partnerit «okupandiks», «röövliks» või «mõrvariks». RMK pole seda. RMK viib ellu nende parteide poliitikat, kes valijate tahtel võimu juurde on pääsenud.

Minu sõit maakodusse kulgeb Võru–Lasva–Obinitsa teed mööda, kus 1980ndate teises pooles tehti Kääpal teeõgvendus ning hüljatud teelõik lasti kinni kasvada. Praeguseks on sellest saanud tihe männik.

Tagasi üles