Jaan Rapp: kohustuslike filmide nimekiri?

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Hiljuti sõbraga vesteldes kasutasin tsitaati tuntud Eesti filmist. Kasutasin ja siis tekkis hetkeline tardumus: kas sõber ikka sai aru, millest jutt käib. Õnneks sai. Eks me ole sama põlvkonna mehed ka. Selle põlvkonna, kelle maailm oli veel tunduvalt väiksem kui tänapäeval ja sestap teadsid väljendeid «Valu punanahkadele!», «See on selline poolsaare moodi saar» või «Ööd on siin mustad» kuuldes pea kõik, millele viidatakse.

Nüüd on maailm ja sellega koos ka infohulk ning kultuurivaramu paisunud nii suureks, et paratamatult pole kõik kõigega kursis. Ühismeediagi pakub ammendamatuid võimalusi leida huvipakkuvaid videoklippe, neid jagada, kommenteerida ja... unustada. Sest kogu aeg tuleb peale midagi veel vahvamat.

Sarnaste huvidega inimesed jagavad omavahel infot, mis neid kõnetab. Ning kuna sarnased huvid liidavad, võib peaasjalikult vaid omavahel läviv seltskond, kes algul vahetab näiteks infot uute ulmefilmide kohta, muutuda seltskonnaks, keda liidavad sarnased uskumused. Kas või et maa on lapik või et koroonaviirust polegi olemas.

Igaühel on õigus uskuda ja fännata seda, mis/kes talle korda läheb. Seda aga seni, kuni sel moel ei ohustata kaaskodanikke. Kui näiteks märulifilmide austajate grupp muutub vägivallaõhutajate grupiks või loodusläheduse propageerijate seltskond vaktsiinieitajate grupiks, võib see ohustada päris paljusid. Mitte et ma teaks, et just nii ongi juhtunud.

Seltskond, kes algul jagab näiteks infot uute ulmefilmide kohta, võib muutuda seltskonnaks, keda liidavad sarnased uskumused.

Infohulga pideva suurenemise taustal on üha tähtsam, et olles igaüks eriline ja suheldes mõttekaaslastega, oleks meil ka ühisosa, mis meid liidab. Parim ühisosa tekitaja on meie kultuuriruumis laulu- ja tantsupidu ning sestap on kurb, et noori liitev suurpidu edasi lükkub.

Oluline on ka, et koolides säiliks kohustuslik kirjandus. Sest ükskõik, kas sulle meeldib ulme- või krimikirjandus, võiks teada, kes oli Hamlet või mis asja Vargamäel aeti. See teadmine ühendab, isegi kui raamat ei meeldi. Samas peaks selle lektüüri hulgas olema ka midagi kergemat ja nüüdisaegsemat, et raamatute vastu tõrget ei tekiks.

Ja miks mitte pöörata kooliprogrammis veelgi suuremat tähelepanu meie kultuuriloole ja muuta kohustuslikuks ka mõne mitut põlvkonda mõjutanud filmi äravaatamine. Kuigi jah, kooliprogramm on niigi tihe. Aga ühisosa nimel ju võiks vaadata kas või näiteks «Malevat» või «Keskea rõõme».