/nginx/o/2021/04/18/13734783t1hb95c.jpg)
Olin maalaps. Majand andis meie ja naabri loomadele ühise karjamaa. Nii algas suviti igal hommikul kella kuuest minu ja naabripoiss Reinu karjaseelu. Võtsin võrkpalli kaasa ja pommitasime teineteist. Kui palli kinni püüdsime, saime ühe elu juurde; kui pall maha kukkus, vähenes ka elude arv.
Rein oli aasta vanem ja õhtuks oli tal alati rohkem elusid. Pealegi tegi ta püüdmise keeruliseks: viskas minust paremale või vasakule, pea kohale või jalgadesse. Ühel õhtul oli mul miinus 282 elu. Olin Reinust nõrgem, aga alla ei andnud. Sügise liginedes olin palju osavam. Rein õppis pallile isegi vinti peale keerama. Mina ka tema eeskujul! Alles tagantjärele mõistan, kui hea treener Rein mulle oli.
Sügisel organiseerisid alevi lapsed kord rahvastepallimängu. Nende vastu asus kogu kool – nagu kilud karpi. Mina võitlesin ennast viimastele kapteniks. Oli ahvatlev väljakutse. Minu meeskonnaliikmed jooksid aga nagu jänesed ringi, üksteist segades. Nii sai alati keegi pihta.
Mina aga olin suvise tiheda treeningu tõttu heas vormis. Mängu lõpus oli mul kapteni kolmest elust veel kaks järel. Kahju, et toona maakondlikke mänge minu teada ei olnud. Võib-olla oligi, kuid minul jäi õpetajale rääkimata, et võinuksin sellistel võistlustel koolile kasulik olla.
Miks ma seda meenutan? Eks mõtlen praeguste laste peale. Eriti koroonalaine pärast ütlen: «Lapsed, liikuma!» Osavamad võiksid võistelda omavahel, nõrgemad paarides. Nii ei tee teisele haiget ega ülekohut. Ja lõpetage jänese kombel palli eest põgenemine! Üritage ikka igasuguseid palle kinni püüda! Nii saate tervislikku koormust südamele, lihastele ja liigestele. Tervis ja tugevus kasvab mis mühin. Alustage vähesega ja saage tugevaks! See on lahe trenn.
Et ka ajateenistusse minevate poiste füüsis on nõrgavõitu, siis poisid, andke aga palliga tuld üksteise pihta. Pallimäng sobib kõigile. See on odav ja lõbus õlekõrs erisuguste võimetega inimestele liikumise edendamiseks.