Vähegi suuremate kirikukoguduste lahutamatuks kaaslaseks olevad ajaloolised pastoraadihooned teevad tasahilju läbi taassündi, võttes riigi poolt unustatud maakohtades enda kanda külaelu ühendava rolli, mis sajandipäevad tagasi õigupoolest kirikule kuuluski.
Kõrge kellatorniga kirikud on silmatorkavad maamärgid Eesti külamaastikul, kuid olemuslikult on nad kui paraadtrepp häärberi ees, mida kasutatakse vaid pidulikel-pühalikel puhkudel. Ent nagu igal villal on olemas ka taga- või külguks, mille kaudu kulgevad majarahva igapäevase elu käigud, nii kuulub iga kihelkonnakiriku juurde pastoraat, kus varem pastorihärra elas, iseenda, koguduse ja selle olemasolul ka kirikumõisa igapäevast elu korraldas ning inimesi vastu võttis.