Maarius Suviste: pill tuleb ikka pika ilu peale

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Meie Matsil mahe pill, sellel mängib: tirilill! Pill, pill, pill, tirilill-lill... Säärased read on tuntud lastelaulus, mis meenus, kui kõne alla tuli kaitseväe orkestriga seonduv. Jutud võimalikust kinnipanekust, laialisaatmisest, raha kokkuhoidmisest, säästmisest.

Nagu sellest veel vähe, tilkus välja ka info politsei- ja piirivalveameti orkestri saatuse kohta. Saadame laiali, paneme kinni ning kui väga vaja, siis paneme kaks orkestrit kokku ja küll toime tullakse. Raskel ajal olla abiks seegi, teavad teadjamad või need, kes otsustavad.

Kaitseväe orkestri sulgemise temaatika puhul on kõige enam häirinud see, kuidas läbi lillede on mõista antud, et tegemist on väheolulisega, mille võib sõrmenipsust laiali saata. Seega ei ole midagi imestada, kui selle kaotamise puhul on räägitud kultuurigenotsiidist– sellest, et tagasi on 1940ndad ning suhtumine «pole inimest, pole probleemi».

Kaitseväe orkester on sümbol. Väärtus, mis kannab endas midagi enamat kui seda, kui mitu pauku saab aasta jooksul teha. Mõlemad on olulised, kaitsevõimest rääkimata, aga kui oma inimesed üle parda heidetakse, kaotame midagi enamat, kui kokku hoitud rahasumma. Midagi sellist, mida taastada on raske, kui mitte võimatu. Ei ole ju välistatud, et seetõttu meie peale piiri tagant ülevalt alla naerdakse: kui te isegi sümbolväärtust kandvat orkestrit ei suuda üleval pidada, siis mida te üldse suudate!?

Eesti rahvas väärib enamat kui seda, et Kadriorus mängitakse presidendi säästumarssi.

Siin-seal on õhku visatud idee: aga tellime teenuse. Nojah. Kõike ei saa sisse osta, olgu või riigihanke või mis iganes korras. Eesti rahvas väärib enamat kui seda, et Kadriorus mängitakse presidendi säästumarssi. Trummid peavad mürtsuma ja pillid hüüdma ikka nii, et saab oma riigi üle uhke olla.

Küll aga võiks säästa sealt, kust annaks kokku hoida. Näiteks ei ole siiani aru saanud, miks peab üks valdkond olema esindatud nii ministeeriumi, ameti kui instituudi näol – sisuliselt tegeldakse ühe ja sama asjaga. Võib olla on sel alal veel kusagil üks ripats või satelliit, ei oskagi kohe öelda. Või siis ühe teise või kolmanda ja nii edasi valdkonna puhul – ministeeriumi kõrval töötab ka veel amet või mis iganes nimega riigiaparaadi esindaja, ja mitte ainult üks.

Ju on siis kellelegi vaja luua dubleerivaid asutusi ning üha paisuvat ametnikearmeed üleval hoida. Selmet olla uhke ja hoida väärtuslikku sümbolit, mis riigi tõsiselt võetavusele kaasa aitab.