Arved Breidaks: lubaks seekord lihtsalt rahu?

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Erakondade kohalikes kontorites on alanud valimiseelsed ajurünnakud, et sõeluda välja kaks olulist asja: kes saab koha valimisnimekirja tipus ning mida lubada rahvale.

Levinud arvamuse kohaselt on valimisteks valmistuvatele poliitikutele kõige tähtsam küsimus leida üles paar-kolm väga head valimislubadust, garneerida need üldiste lubadustega midagi suurendada ja tõhustada ning tormata siis lippude lehvides kampaaniasse.

Tõsi, hea valimislubadusega on võimalik valija tähelepanu võita, ent mida aeg edasi, seda suuremaks muutub heade lubaduste defitsiit. Kuna poliitikas on otsustavatel kohtadel üldjuhul mehed, kipuvad ka valimislubadused pigem lõhnama betooni ja plastiku järele.

Ent mida lubada inimestele siis, kui koolimajad remonditud ja sõiduteed enam-vähem sõidetavad? Võiks ju ehitada veel midagi suuremat, aga et see sõltub keskvalitsuse ja eurofondide toetustest, siis päris kuplit linna kohale püstitama hakata ka ei saa.

Selles ideede kitsikuses on üha enam jõutud järeldusele, et midagi tuleb hakata tasuta andma. Kas siis mõnele konkreetsele sihtrühmale (pensionärid, paljulapselised pered) või korraga ja kõigile.

Samas pole märgata, et mõttetute lubadustega poliitikute eest külarahvast hoiatataks. Võib-olla peaks, sest omamoodi ohtlikud on nemadki.

Valimiste sellelaadne kaubastamine on aga ummiktee, sest ühel hetkel saab poliitikutel mõistus lihtsalt otsa: pole enam midagi lubada, sest nii nagu kõike pole võimalik ehitada, ei saa ka kõike tasuta jagada. Sestap võiksid 2021. aasta kohalikud valimised kujuneda pöördeliseks, mil enam ei püütud inimeste tähelepanu tasuta õnnega, vaid jäeti nad lihtsalt rahule. Lubati vaid, et oleme tublid mehed-naised (edasi), teeme seda, mida üks normaalne omavalitsus tegema peab ja loodetavasti õnnestub rohkematki.

Ühismeedias kohtab alatasa teateid kahtlastest kaubikutest, millest veel kahtlasemad tegelased üritavad heausksetele maha parseldada odavaid köögitarbeid või väärtusetut elektroonikat. Samas pole märgata, et mõttetute lubadustega poliitikute eest külarahvast hoiatataks. Võib-olla peaks, sest omamoodi ohtlikud on nemadki.

Mida rohkem on võimu juures jagamist, seda enam on jagajaid ja seda vähem on oma väärtust hindavaid kodanikke. Võimu käest alatasa midagi «tasuta» saavad kodanikud muutuvad ajapikku poliitikute klientideks, mis ei tohiks olla meie tee.