Sten Mahov: kes aitaks abivajajat?

Sten Mahov Foto: Arvo Meeks

Läinud nädalal kohtumajas üht tapmisasja kuulates hakkasin endamisi arutlema, miks üldse tekib inimesel soov haarata alkoholi järele. Mis on inimese elus puudu, kui ta näeb probleemi korral lahendust alkoholis? Kas ja milliseid puudujääke üritab ta sellega korvata? Kus asub piir, mille ületades muutub harjumus sõltuvuseks? Kas ja kes aitaks abivajavat, kel probleeme mistahes sõltuvusega? Kas vaevleja seda ka ise tahab? Või kas ta üldse oskabki seda tahta?

Teadupärast on inimene siia ilma sündides süütu ning selles, milliseks ta isiksusena elu jooksul kujuneb, mängib rolli nii keskkond tema ümber kui ka mitmesugused läbielamised. On selge, et meie iga päev kordasaadetavaid tegusid mõjutab isiklik minevik, kogemused. Ning ehkki selge on ka see, et igaüks peab enda korda saadetud tegude eest vastutama isikuliselt, tekib küsimus, mis asjalood on inimese viinud teo sooritamiseni. Kas seda oleks saanud ära hoida? Jah, kindlasti! Aga kuidas? Kelle poole pöörduda? Läbikogetu minevikus ning alkohol olevikus tunduvad mulle omavahel vägagi seotud.

Aastate jooksul on mul ajakirjanikuna olnud võimalus kajastada mitmeid anonüümsete alkohoolikute koosolekuid. Endaga olen kaasa võtnud sealt peamiselt kaks mõtet: alkoholism on haigus, mida ei saa küll välja ravida, kuid saab kontrolli all hoida; ning kui inimene ei ole jõudnud veendumusele, et tahab ise alkoholile «EI» öelda, ei ole kasu ka keelitavatest elu- ning töökaaslastest, lastest või oma enda vanematest. Inimesed, kes sõltuvuste käes vaevlevad, on sisemiselt nõrgad. Nad on nõrgad, kui neile pakutakse pits; nad on nõrgad, kui neile seda ei pakuta, sest siis võtavad ise.

Ehkki selge on ka see, et igaüks peab enda korda saadetud tegude eest vastutama isikuliselt, tekib küsimus, mis asjalood on inimese viinud teo sooritamiseni.

Mida ma tahan öelda, on see, et pahedest lahtisaamine ongi raske – olgu selleks siis sõltuvus alkoholist või kalduvus kuritegevusele. Tähendaks see ju «EI» ütlemist oma vanale elule ning kommetele, tõenäoliselt tähendab see ka «EI» ütlemist oma senistele sõpradele ning tutvusringkonnale. Kõik see on esmapilgul ettekujuteldamatu, sest on võõras. Ja mis on võõras, on ometigi ju hirmutav!

Selleks, et end muuta, tuleks leida endas see jõud. Kui on vaja abi, küsi. Toetuse korral võib jääda nii mõndagi halba sündimata. Siis ei peaks ka võimalike tagajärgedega tegelema.