Liiklusõnnetuste uurijate 20 aasta töö jõuab näitusele

Maanteemuuseumi eksponaadid. Foto: Arved Breidaks / Lõuna-Eesti Postimees

Maanteemuuseumi hooajanäitus «Punane sekund ehk 20 aastat liiklusõnnetuste uurimiskomisjoni» ärgitab kaasa mõtlema, mida saame ise ära teha, et liikluses keegi ei hukkuks.

25 aastat tagasi ei olnud Eestis moes kinnitada turvavööd. Kõlab ju ajuvabalt? Aga just selle moe tõttu jäi igal aastal nii ajust kui elust ilma palju neid, kes muidu vaid paari kriimustusega liiklusõnnetusest oleks pääsenud.

Nagu on öelnud raskete liiklusõnnetuste uurimise komisjoni üks ellukutsuja Harri Kuuske, siis liiklusseadus on kirjutatud liiklusõnnetuste ohvrite verega.

Õnneks on neid inimesi, kes on valmis tragöödia sündmuskohta viimse kõrreni läbi uurima, et selguks, milliste kokkusattumuste jada õnnetuseni viis ja milliste muutuste abil saaks tulevikus samalaadset õnnetust vältida. Selle tegevuse 20 aasta jooksul on olukord Eesti teedel teinud tiigrihüppe paremuse suunas. Nii on meil täna autode arvule ja kohutavale kiirusele vaatamata liikluses üha vähem surmajuhtumeid.

«Miniatuuri maailmas saab mängida jumalat: otsustada ise, kus on oja, kus mägi või näiteks, kas liiklusõnnetus juhtub või mitte,» tutvustas uut hooajanäitust maanteemuuseumi teadur-kuraator Annika Kupits. «Selle abil saame läbi mängida stsenaariume juhtumitest, mis päris elus ei lõppenud hästi, et leida neile teised lahendused. Ikka selleks, et meie eludes oleks üha vähem punaseid sekundeid ehk hetki, mis vääramatult viivad õnnetuseni,» täiendas Kupits.

Eesti liiklusennetuse hallid kardinalid ehk raskete liiklusõnnetuste uurimiskomisjoni «detektiivid» on koos politsei ja päästjatega alati sündmuskohal, et välja uurida, mis asjaolud ja pisidetailid õnnetuseni viisid. Inimene on ekslik, aga iga elu on arvel ning iga liiklussurm ennetatav. Kuidas? Seda teavad raskete liiklusõnnetuste uurimiskomisjoni liikmed, kelle tööle on pühendatud maanteemuuseumi hooajanäitus «Punane sekund».