Maarius Suviste: tšort paberi, pažalusta

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Selle kommentaari pealkiri pärineb menuseriaali «Õnne 13» ühelt kärtsu ja mürtsu täis kuraasikalt tegelaselt ehk Lainelt. See on tema kuulsaks tehtud lause, mida teab peaaegu iga eestlane – vähemalt see, kes sarjaeluga kursis on.

See sobib nagu õlitatult, kui vaja midagi hingelt välja purtsatada või tähelepanu osutada. Ja see väljend tuli meelde, kui üles on kerkinud teema, mille kohta saab öelda: hakkab jälle pihta või kaua võib.

Kui muidu sest teemast väga ei räägita, peljatakse või pigem pistetakse pea liiva alla, siis mis iganes valimiste lähenedes tuleb see regulaarselt oma harjumuspärases rütmis päevakorrale. Juures kõlavad loosungitüüpi mõtteterad, soovunelmad: eesti keel maast madalast üle riigi; ainult eestikeelne õpe lasteaiast saati; üksnes eestikeelne ja -meelne haridus; eestikeelne asjaajamine.

Seda loetelu võiks jätkata. Üks patriootlikum üleskutse kui teine. Valimiste lähenedes ja selle ajal sellest räägitakse, peetakse debatte, arutletakse nii- ja naapidi. Ja siis järgneb vaikus. Unustatakse. Justkui ainult eestikeelne ja -meelne haridus, ükskeelne riik polekski enam oluline.

Miks peab Eesti riigis tegutsev amet oma elanike poole pöörduma kahes keeles?

Nii on läinud viimased 30 aastat. Juba nii kaua ja nii palju. Vahepealsed jutud on kohati ilusad ja paljulubavad, aga tegelikkus on paraku teine. Selle ilmekas näide on riigiaparatuuri enda käitumine.

Mis vägi ja võim paneb Eesti riigiametit väljastama eestikeelsele pressiteatele lisaks venekeelset infot? Miks peab Eesti riigis tegutsev amet oma elanike poole pöörduma kahes keeles? Miks saadab riik postkasti teate kakskeelsena? On ju aega antud küll, et ära õppida.

Vähe sellest – viimane fopaa tundus olevat ühe omavalitsusjuhi käitumine, kui oma rahva poole pöördumiseks ja info edastamiseks tuli seda teha ka vene keeles. Ja see ei olnud piirkonnas, kus võiks olla sellega justkui harjutud.

Selle nimi ei ole enam hiiliv kakskeelsus. See on ammu oma hiilimise lõpetanud ja saanud reaalsuseks. Aastad alates 1991 on ses valdkonnas tühja läinud, justnagu raisatud aeg. Sest nagu öeldakse: integreerumine või asi. Kelle tegemata töö see on?

Neile, kes räägivad, et meil on palju teise keelega rahvast ja neid ei tohi infost ilma jätta ja muud seesugust, tasub meenutada üht. Seda, mida ütleb Eesti vabariigi põhiseadus: eesti riigikeel on eesti keel.

30 aasta jooksul võiks ju ometi midagi muutuda ka, paremaks. Ei ole ju palju tahetud.