Arved Breidaks: muru on tegelikult täitsa ilus

Arved Breidaks  FOTO: Arvo Meeks

Ameeriklane küsinud kord inglaselt, milles peitub sileda ja vastupidava muru saladus. Inglane vastanud, et see on lihtne: tuleb iga nädal kasta ja pügada. Ameeriklane imestanud, et kas see ongi kõik. Inglane öelnud, et jah ning lisanud: ja niimoodi kolmsada aastat järjest.

Muruga on viimastel aastatel läinud lood segaseks. Üha valjemalt kostab hääli, et muruväljakuid ei peaks nii palju hooldama, sest madalaks pügatud roheväljad on ainult värvi poolest rohelised. Paari-kolme sentimeetri kõrgune muruvaip on otsekui roheline kõrb, kus elutegevus on minimaalne, sest putukatele, kahepaiksetele ja muudele tegelastele sobib eluks tublisti metsikum keskkond.

Sestap on ka Eesti linnades kõlanud üleskutseid ning neid ka järgitud, et jätame muruplatsid hooldamata või teeme seda vähem, et elurikkus saaks õilmitseda. Veel parem kui parkides vedeleks maas ka pehkivat oksarisu või mõni mädanev puunott, mis putukatele elulusti lisaks.

Muruniiduki põrin võib soojal pühapäeva õhtul küll ärritada, kuid tegelikult on see heaolu hääl.

Mulle need taotluslikult käestlastud haljasalad eriti ei meeldi. Need tuletavad meelde vabariigi vaeseid algusaastaid, kui murutraktoreid siinmail veel ei tuntud ja meie ühine avalik ruum oli väljakasvanud nagu hipi soeng. Sest kui jätta maastik hooldamata, kasvab see ajapikku võssa ja seda oli 1990ndatel mu kodulinnas Võrus rohkem kui vaja.

Muru tähendab minu silmis tsivilisatsiooni ja korda. Muru väljendab heaolu, turvalisust ja – kui soovite – väikekodanlust. Kõike seda, mille poole praeguseks viiendasse elukümnesse jõudnud inimesed on püüelnud ja mida igatsenud. Muruniiduki põrin võib soojal pühapäeva õhtul küll ärritada, kuid tegelikult on see heaolu hääl.

Aga putukad, kahepaiksed, roomajad ning neist toituvad linnud? Mis siis neist saab? Arvan, et linnakeskkond, olgu selle roheoaasid kuitahes metsikud, pole neile nagunii kõige sobivam koht, kus elada ja olla. Keegi ju ei arva, et loomaaed on tükike metsikut loodust linnas, vaid ikka puuride ja aedikute süsteem, et inimene saaks elajaloomi kodulinnast lahkumata turvaliselt uudistada. Need käestlastud muruplatsid on olemuslikult midagi sarnast, sest õige loodus lokkab ikka kohtades, kuhu inimese jalg harva satub. Õnneks neid kohti meil jätkub ja hoidkem neid.

See aga ei tähenda, et muru ei võiks asendada lilleklumbi ja põõsareaga. Seda on näiteks mu kodulinnas Võrus üksjagu tehtud, sest muru pole kaugeltki ainus võimalus aia ja pargi kujundamiseks, kuid hooldatud muruta pole ka parki.

Tagasi üles
Back