Henn Soopalu: Koer, kass või hoopis kana?

Henn Soopalu Foto: Sirje Lemmik/Valgamaalane

Kunstnikust valgalane jagab oma tähelepanekuid lemmikloomade pidamise kohta. Meeldiva üllatusena tõdeb ta, et koerte-kasside asemel on üha rohkem hakatud hoopis kanu pidama. «Igati tervitatav,» rõõmustab ta.

Kui tuli koroona, hakkasid inimesed varjupaigast kasse ja koeri koju tooma. Päriseks. Kuid niipea kui nakatumisnäitajad vähenesid, hakati neidsamu loomi varjupaika tagasi viima. Varjupaikade töötajad olid imestunud: miks järsku enam enda hoole alla võetud lemmiklooma ei soovita?

Minu arvates on see aga täiesti normaalne nähtus, sest inimesed saavad jälle töökohale minna ja kodune kaugtöö kaob ära. Koerad ei lepi ju sellega, et peavad päev läbi üksi kodus olema. Eriti need loomad, kes enne varjupaigas puuris olid ja nüüd kodudesse pääsesid. Nemad on niikuinii rikutud psüühikaga. Küllap oli inimestel nendega kodus üksjagu raskusi. Nad oleksid võinud pigem soetada endale koera või kassi asemel hoopis kana. Kanalt oleks vähemasti muna saanud, see olnuks igati parem variant.

Kanade pidamine on praegusel ajal moodi tulnud. See on igati tervitatav. Minu meelest ongi kasside ja eriti koerte pidamisega mindud liiale. Koera surumine paneelmajja on lausa vägivald. Inimene on ju koera kodustanud metsikust loomast, kes on elanud looduses. Eramaja õues koera pidada on aga igati normaalne. Kogu aeg on nimetatud ju koera kodu valvuriks.

Minu kunagises maakodus oli omal ajal alati koer. Üks tavaline krants elas 18 aastat, see on päris soliidne vanus. Koerale anti sedasama toitu, mida sõime ise. Kui keedeti suppi või kartuleid, tehti ka koerale oma portsjon, keedukartulitele lisati kastegi juurde. Samamoodi sõid kassid sama toitu, mis inimesed. Tänapäeval aga enam ei kõlba neile selline söök.

Praegu on küll asi käest ära läinud. Kas ikka on vaja neid kalleid koera- ja kassitoite, mida kauplused müüvad? Järelikult elame nii hästi, et on võimalik lemmikloomadega eputada. Samas käib hädaldamine, kui halvasti me elame ja palgad on madalad ning riik ei tee midagi, et rahva elujärge parandada.

Mina leian küll, et varjupaik võiks looma võtjale peale maksta põhimõttel, et kass või koer saab õige peremehe või perenaise kätte antud ja hea elu peale. See oleks loogiline.

Mina aga nõustun nendega, kes ütlevad, et Eestimaal ei ole inimesed kunagi varem paremini elanud kui praegu. Kas või pensionitõus – igal aastal lisatakse juurde. Nõukogude ajal näiteks seda pensionit, mis määrati, ei liigutanud enam keegi. See kehtis nii kaua, kuni pensionär elas. Minu ema pidi 22 rublaga kuus elu lõpuni toime tulema. Samas mingit hädaldamist polnud.

Nõukogude ajal spetsiaalset koera- või kassitoitu müügil ei olnud. Samuti ei peetud üldiselt mõistlikuks lemmikloomadele vorsti anda, sest seda ei jätkunud inimestelegi. 1960. aastatest meenub mulle üks episood toidupoes. Järjekord oli pikk ja rahvast igasugust. «Anna minu Tšombele 300 grammi vorsti,» ütles müüjale üks moodne vanem proua.

Kommentaarid sabas seisjatelt ei jäänud tulemata. «Ma tean tema Tšombet, aga miks ta peab poes kuulutama, et koerale vorsti ostab.» Teine täiendas murdekeeles: «Tal miis om elektrik vabrikun, nigunii saa hääd palka. Latsi neil ei ole, siss või ju penige tsirkust tettä.» Kolmas kommenteeris: «Ei anna ta penile üttegi vorsti, nigunii süü oma Nikolaiga vorsti nahka.»

See oli aeg, kui lihatooteid toodi kauplusse väga piiratud koguses, sest igal pool kehtisid limiidid. Lihakombinaadid töötasid küll täie võimsusega, kuid palju kaupa läks Eestist välja. Järjekorrad olid pikad ja selge see, et viimastele enam ei jätkunudki. Sellepärast oldigi pahased, kui keegi vorsti hoopis koerale ostis, samas kui inimesed ilma jäid.

Nüüdsel ajal võetakse lemmikloomi mõnikord ka varjupaigast. Sellega seoses oli mul kuskilt meelde jäänud kaks summat: kass 35 ja koer 50 eurot. Oma naiivsuses arvasin, et see on nii-öelda stardiraha, mis looma võtjale peale makstakse – selle eest, et ta kassi või koera varjupaigast ära päästab. Kui sellest ühe tuttavaga juttu tegin, naeris ta mu välja: «Hoopis sina pead peale maksma, kui looma võtad.» Mina leian küll, et varjupaik võiks looma päästjale maksta põhimõttel, et kass või koer saab õige peremehe või perenaise kätte antud ja hea elu peale. See oleks loogiline.

Suures kortermajas aga minu meelest koera pidada pole õige. Möödunud aastal läksin ühele tuttavale külla ja tundsin juba trepikojas lauda lõhna. Ei saanud kohe aru, miks see nii on. Korterisse sisenedes nägin üht umbes 75-kilost «elajat». Tapeet oli kahe meetri kõrguselt ära kraabitud, samuti kaks maali. Ühele maalile oli koer küüned sisse ajanud ja mitme koha pealt lõhki rebinud. Laiskloom ise lebas parasjagu suurel diivanil, terve ase oli teda täis. Ise mõtlesin: «Mis sellise «vasika» pidamine küll maksma võib minna?» Ei söandanud uurima hakata, aga sellesse korterisse küll enam minna ei taha. Paistis, et terve elu keerles koera ümber, tema oli tsentrum.

Veel mõtlesin, et me ju ei tunne koera psüühikat, ei tea, mis tal peas toimub. Mis võib juhtuda, kui külla tuleb näiteks keegi väikse lapsega ja koer näeb, et mudilane on temast väiksem ning...

Nad oleksid võinud pigem soetada endale koera või kassi asemel hoopis kana. Kanalt oleks vähemasti muna saanud, see olnuks igati parem variant.

See külaskäik pani mõtlema sellelegi, et kuidas naabrid sellise haisuga lepivad, mis trepikojas levib üle viie korruse. See, kes taolist «vasikat» tahab endale muretseda, peaks kindlasti asja naabritega kooskõlastama.

Kunagi juhtus mulle kätte artikkel pealkirjaga «Kas võtta koer või saada perekonda laps?». Kui juba teema niiviisi üles seatakse, siis see küll lugema ei ahvatle. Koerapidamise asemel võiks tõesti perre sündida lausa mitu last. See oleks juba õilis tegu ja igati kasulik meile kõigile.

Varjupaikadesse aga pidavat loomad sattuma mitmel moel. Omaenda tutvusringkonnastki meenub lugu, kui seal peres lapsed väiksed olid ja endale kutsikat tahtsid. Võetigi. Vanemad jäid nõusse tingimusel, et lapsed ise kutsuga tegelevad. Kuid juba mõne aasta pärast hakati lubadust tasapisi unustama ning tuli omavahel iga päev kaubelda, kes neljajalgse sõbra välja jalutama viib. Aastad läksid ja noored unustasid koera sootuks ära. Uued huvid tulid peale, järgnesid kõrgkooliõpingud. Pereemal aga olid selleks ajaks tekkinud liikumisraskused ja kuna pereisagi polnud loomaga nii-öelda sina peal, viidigi koer varjupaika.

Lemmikloomi pidavat varjupaigast võetama eelkõige kevadel, et siis suvilates nendega suvel aega viita. Kui aga sügisel tagasi linna kolitakse, jäetakse koer või kass pahatihti omapäi suvilasse. Ja siis tuleb juba sealsetel naabritel unustatud loom varjupaika viia.

Möödunud sügisel oli juhus, kus mahajäetud näljane koer hakkas suvilarajoonis kanu murdma. Kuigi kanad olid aia sees, leidis ta ikka võimaluse nende juurde pääseda. Imekombel õnnestus see pahategija kinni püüda: kalavõrk tõmmati tema jooksuteele ette ja sinna ta sisse jooksis ning kinni jäigi. Tema saatus oli otsustatud: viidi varjupaika.

Et aga suvekodudes kanu pidama on hakatud – see on küll igati tervitatav. Selle poolt hääletan kahe käega!