Päevatoimetaja:
Mati Määrits
766 3888

Võru meistrite käe all valmis kolm omapärast kassimaja

Copy
Uku Pooga tiim sai kassimaja loomisel inspiratsiooni Jaak Joala monumendist.
Uku Pooga tiim sai kassimaja loomisel inspiratsiooni Jaak Joala monumendist. Foto: Tauno Erik

Võru kutsehariduskeskuse kompetentsikeskuses Tsenter valmisid unikaalsed kassimajad, mille üle saavad peagi rõõmustada Võru loomade varjupaiga lemmikud.

Võru kutsehariduskeskuses valmisid unikaalsed kassimajad, milles võivad peagi lustida Võru loomade varjupaiga elanikud. Kolm omapärast meisterdist said valmis meeskonnatööna, igaühe kallal nokitses kolm-neli inimest.

Kooli kompetentsikeskuse Tsenter projektijuhi Astrid Oru sõnul soovisid meisterdajad teha midagi väärtuslikku, millest jaguks hiljem ka teistele rõõmu. Loomade varjupaiga töötajatel läksid kassimajade ideest kuuldes silmad särama ja nii oligi asi otsustatud.

Majakeste kujundamiseks tehti usinasti eeltööd. Meeskonnad käisid varjupaigas kohapeal olustikku uurimas ning vaatlemas, kuidas kiisud tegutsevad. Sellele tuginedes mõtlesid tiimid välja oma kavandi, tegid joonised ning läkski meisterdamiseks. Nüüd võib Astrid Org nentida, et tulemus näeb välja just selline, nagu algselt plaanis oli.

Sihtgrupp neis siiski veel lustinud pole. Kui aga meisterdajatel oma lõputööd kutsehariduskeskuses kaitstud, saavad varjupaigakassid uued mängumajakesed proovile panna. Kel huvi, võib neid sinna uudistama minna.

Martin Lõkovi ja tema kaaslaste meisterdatud Sipsi võib vajadusel lapikuks kokku pakkida.

Tauno Erik

Vajadusel võib kokkugi pakkida

Martin Lõkovi meeskond lähtus kassimaja loomisel eelkõige lihtsusest. S-kujuline sai see Lõkovi pere kassi Sipsi nime järgi. Väikse ninanipsuna tootenimedele panid nad oma meistritööle nimegi: Sipsi 5000. Tume värv aga tuleneb Lõkovi soovist tuua omapärane struktuur esile.

«Ei ole põhjust, miks varjupaigakass ei peaks saama murul joosta,» lausus Hannes Kail. Nii ehitaski tema meeskond kassimajja sisse kunstmuruga kaetud jooksuratta.

«Unikaalseks teeb majakese asjaolu, et teist sellist ei ole. Praktiliseks aga see, et erinevalt teistest kassimajadest käib see lapikuks kokku,» selgitas Lõkov ja lisas, et meeskonnale seal midagi keerulist tegelikult polnudki. «Piinlikult kiiresti sai valmis.»

Kogu tiim jäi tulemusega igati rahule ning nüüd peavad nad juba müügiplaane. Enne seda tuleb aga toodet veel arendada, näiteks on kavas müügiks minevad eksemplarid teha oluliselt väiksemad.

Hannes Kail ja tema meeskond soovisid teha kasside olemise võimalikult lõbusaks. «Ei ole põhjust, miks varjupaigakass ei peaks saama murul joosta,» lausus Kail. Nii saigi sisse ehitatud kunstmuruga kaetud jooksuratas. Ka punutisega kaetud postid on tiimi enda käsitöö. «Üks õhtu istusime umbes kella üheteistkümneni kontoris ja punusime köit,» kirjeldas Kail, kuidas töö käigus sai õpitud mõnigi uus oskus. Samas oli olulisel kohal ka praktilisus ja see, et majakest oleks lihtne hooldada.

Riiulisarnase ehitise peal on klaasist lükandustega kamber, kus neljajalgne elanik saab kohaneda ja ümbritsevat jälgida. Kaili sõnutsi miski kripeldama ei jäänud ja kõik valmis plaani järgi. «Võib-olla oleks võinud siiski veel natuke vinti peale keerata, aga seda teeme järgmine kord,» lubas ta.

Sootuks teistsuguse fassongiga on Uku Pooga tiimi meistritöö, kus domineerivad ümarad vormid.

Hannes Kaili meeskond tegi valmis jooksurattaga «kassiriiuli», sest nende meelest peaks ka varjupaigakiisul olema võimalusi lõbusalt aega veeta.
Hannes Kaili meeskond tegi valmis jooksurattaga «kassiriiuli», sest nende meelest peaks ka varjupaigakiisul olema võimalusi lõbusalt aega veeta. Foto: Tauno Erik

Inspiratsiooni pakkus kuulus monument

«Tahtsime luua kunsti,» tunnistas Pooga ja selgitas, et inspiratsiooni pakkus neile Viljandis asuv Jaak Joala monument. Selles poolsambas leiab nurrmootor eri kõrgustelt mõnusaid tukastamispaiku, küüsi aga saab ta teritada punutud servade vastu.

Illuminaatorilaadsed avaused annavad varjupaiga külastajatele võimaluse hiirekuningaga elamisse sisse piiluda ja temaga tutvust teha. Ümarat seina ilmestavad ka ühe meeskonnaliikme enda kirjutatud luuleread.

Pooga tunnistas, et kõige rohkem raskusi valmistas nende tiimile digigraafika, sest sedaviisi polnud keegi neist varem jooniseid teinud. Lõpptulemusega olid aga kõik rahul ja enda üle uhked.

Tagasi üles