KIRI: Soome sillast ja Petserimaa silla taastamisest
Ammu ma / ei ole su õitsvates aedades seisnud. / Ammu ju / minu aeg vislapuudesse jäi...
Nii algab üks mu Petserimaale pühendatud lauludest. Ammu juba pole mind kutsutud esitama oma laule ja luuletusi. Ammu pole ma saanud Petserisse. Kuid kui küsitakse, kus elan, vastan ikka: Hilana külas Petserimaal. Petserimaal (Lindora lähistelt kuni Irboska taha) elasid mu vanavanemad ja vanemad, kuidas siis mina mitte?! Neist administratiivsustest kaine peaga hästi aru ei saa. Tsommis peaga ammugi mitte. Kord administreeris meid Vastseliina rajoon, mu kodukülast on üle Piusa jõe näha Soena küla – see oli Räpina rajooni jagu. Nüüd on meil siin Setomaa vald.
Sõidan Obinitsast Piusale ning seal, otse silla taga silt «Vastseliina kihlkund». Võõras matkasell võib kergesti uskuda, et peagi jõuab Vastseliina. Otse sõites jõuab Oravale, ent hüvakätt keerates jõuab hoopis Petserisse, mida teeviitadelt ei leia ja Eesti kaardilt ammugi. Ukraina näitab oma riigi kaarti ikka Krimmi ja Donbassiga, eestlase mõistuses lõpeb riik Obinitsa taga.
Kõneleksin ka Soome sillast, mille kandevaiu tagus Vabadussõja aastail kodu-uurija, ajakirjanik ja ajaloolane Hindrik Prants, kelle sünnikoht mu kodukülale üsnagi lähedal.
Silda toona paari aastakümnega valmis teha ei õnnestunud, kuid paras purre ehitati küll: Soome vabatahtlikud võitlesid meie Vabadussõjas Eesti vabaduse eest!
103 aastat hiljem pole kahtlustki, et Soome sild on olemas. Kas mitte sada tuhat eestlast ei toimeta Soomes, kas mitte kümned tuhanded soomalsed ei külasta meie kodumaad.
Läks ligi sada aastat selle sillaga. Kui palju aega läheb Petserimaa silla kordategemiseks? Olen vaid pooleldi selgeltnägija: tean, et petserimaalaste ja Petserimaa sõprade, patriootlike eestlaste unistused ja taotlused täituvad.
Tegelikult täituvad ju kõik inimeste unistused – kui neist ei loobuta, kui neid ei unustata. Nii on ka elavate ja surnute vahekorraga: keda ei oodata koju või keda üldsegi ei meenutata, kaob kaduvikku jälge jätmata. Nii on kadunud mitte üksnes inimesed, vaid koguni riigid.
Taastan jõudumööda Petserimaa silda ning olen õnnelik, et pole üksi.
Ilmar Vananurm, kirjamehest sillaehitaja