Kristina Pihlapuu: salakeelel on tulevikku

Kristina Pihlapuu
Copy
Kristina Pihlapuu
Kristina Pihlapuu Foto: Erakogu

Kuulsin hiljuti mõtet, et võru keel on päritav ning kui kaob ühtsus ja lagunevad pered, hääbub ka keel. See mõtisklus jäi minuga päris mitmeks päevaks.

Mina kasvasin üles võru keele keskel. Kõik mu ümber rääkisid seda ja minu lapsesilmade läbi vaadates oli see tavapärane. Võru keele omapära jõudis minu teadvusesse alles kooliajal, kui mõistsin, et mitte kõik ei saa sellest aru, isegi kui nad elavad Võrumaal. Veelgi suurem oli minu üllatus, kui jõudsin oma kooliteel kõrghariduseni ja avastasin, et Tartus, mis vähemalt kunagi oli ometigi Lõuna-Eesti arvestatav osa, on võru keel juba peaaegu eksootika.

Neil hetkedel mõtlen oma õpetajate sõnadele, mida nad armastasid korrata, kui keegi taas kaebas, et kodukoht on suurlinnast liiga kaugel: «Tulevikus olete tänulikud, sest teil on üks eelis ja see on võru keel.» Neil oli õigus.

Tagasi üles