Pulmakingiks on viidud ka vaat piima

Raamatu autorid Marju Rebane ja Marit Külv loodavad, et kirja pandud ja muuseumisse talletatud lood leiavad kasutust ka tulevikus. Foto: Valga muuseum

Valga muuseumi äsja ilmunud aastaraamatust «Lõuna-Eesti pulma- ja sünnipärimus 20. sajandi algusest tänapäevani» saab muu hulgas teada, kes olid vaadilisõq või lapulisõq.

Kui varasemalt oli lugude ja mälestuste jutustamine taluühiskonnas tavapärane, siis tänapäeval võib pidada haruldaseks vanaema, kellele on aega, teadmisi ja oskusi lugude rääkimiseks. Raamatus „Lõuna-Eesti pulma – ja sünnipärimus 20. sajandist tänapäevani“ on autorid kokku kogunud meie esivanemate uskumused ja kombed koos selgituste ja tänapäevaste tõlgendusvõimalustega.

Näiteks kinnaste kinkimine mõrsjalt peiule tähendas sümboolselt oma käe andmist, vöö kinkimine noorte kokku sidumist. Vaadilisõq või lapulisõq aga on pulmas olnud kutsumata külalised. Ümbruskonna vallalised poisid ja tüdrukud, aga ka lastega emad tõid kingiks kaasa vaadiga piima. Pulma mindi pelgalt piimavaadiga, sest õlut saada polnud. Kolmas nimetus kutsumata külalistele oli pulmasandiq, kes kandsid lisaks ebaharilikke riideid ja tegid nalju. Pulmapidustustest sai osa terve kogukond.

Teine suursündmus oli lapse sünd ja varrud. Kas sina teadsid, miks pärimuse kohaselt on lapse mähkmetesse pandud hõbedakaabet või nn juudasitta e haisva vaiguputke vaiku? Meie esivanemad teadsid, et vastsündinu oli eriti vastuvõtlik kurjale silmale ja mõttele, ning see toiming oli lapse kaitseks kurja silma eest. Hargla kandist Vana-Võrumaalt aga on teada, et enne lapse ristimist ei jäetud lapse mähkmeid palava päikese ega kuuvalguse kätte, vältimaks unetust ja haigusi.

Meie pärimuskultuur on nii mitmekülgne ja põnev, huvitav on uurida selle mõtestatust ja sügavust, samuti paikkondlike eripärasid ja esivanemate leidlikkust. Noorte kaasamiseks vaimse kultuuripärandi avastamisele on mitmeid võimalusi. Tänapäeval, kus haridusmaastikul liigutakse nüüdisaegse õpikäsitluse suunal, on olulisel kohal koostöine avatud õppimine. Noored omandavad lisaks teoreetilistele teadmistele ka sotsiaalseid oskusi – kuulamisoskust, oma arvamuse kujundamist ja sõnastamist, suulist ja füüsilist eneseväljendust. Kas pole sarnane suhtlemisoskus osa ka esivanematelt päritud lugude jutustamise osa?

Noored esitlevad talletatud infot draamaõpetuses kuuldemänguna, talk show või kunstiõpetuses koomiksina, diginäitusena. Tehnoloogia tunniks leiame infot veimevaka, hälli, piimapüti, laste- või rahvariiete kohta. Üheskoos võib laulda regilaule ja samal ajal teha käsitööd.

Noorte kaasamise võimaluseks on veel huviringid, kus õpitakse tundma kodu- ja perelugu. Samas, kui kodus ei ole vanaema just igal lapsel käepärast, siis leitakse kogu grupi peale üks ärksam vanaema ning kohtumine temaga jätab kindlasti noortele sügava mulje. Kui noor ei ole esialgu väga suhtlemisaldis või küsimuste esitaja, kaasatakse ta meeskonnatöösse näiteks talletatud materjali esitlemisel, diginäituse kokku monteerimises või kuuldemängu salvestuses. Just see, et ta on olnud kaasatud, teeb temast pärimuse kandja. Kui noortele pakkuda huvihariduse või koolitegevuse kaudu kultuurikogemust juba lapsepõlves, siis tunnevad nad selle järele vajadust ka täiskasvanuna.

Raamatu autorid Marju Rebane ja Marit Külv loodavad, et kirja pandud ja muuseumisse talletatud lood leiavad kasutust ka tulevikus, andes nõnda panuse Lõuna-Eesti pärimuskultuuri säilitamiseks.