Arved Breidaks: uue viisasüsteemi koidik

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Äraharjumine Euroopa Liidu ühele põhivabadusele – inimeste vabale liikumisele – kehtestatud oluliste piirangutega on toimunud üllatavalt sujuvalt ja kui võtta appi demagoogia, siis vaat et isegi rahva tahtele vastu tulles, sest surma palge ees oleme valmis paljustki loobuma.

Enne koroonaajastut nägi reisimine Euroopa Liidus selle kodanikele välja nii, et kui õhtul tuli tahtmine sõita Lätti või Lissaboni, võis seda juba järgmisel päeval teha. Reisimist Euroopa Liidus piiras üksnes igaühe tahe ja vajaliku raha olemasolu.

Praegu algab isegi reisimine Lätti küsimusega iseendale, kas ja millistel tingimustel see riik välismaalasi üldse sisse laseb. Kas täita tuleb avaldusi, formulare, esitada tõendeid ja teha teste? Kas sihtriik tunnustab Eestis tehtud teste ja välja antud tõendeid või tuleb piiril hakata midagi seletama?

Vanemad inimesed ütlevad, et see kõik on juba kord olnud. Tõsi, pärast taasiseseisvumist oli meil ju ka Lätiga reaalne piirikontroll. Kaugemale Euroopasse, näiteks Soome või Rootsi reisimiseks tuli taotleda saatkonnast lausa sissesõiduluba ehk viisa. See käes, tuli piiril olla valmis andma selgitusi reisi eesmärgi kohta, ette näidata tagasisõidupilet ja sularaha, tõestamaks, et on millest elada.

Vaktsiinipassist on olemuselt saanud viisa, milleta reisimine on keeruliseks või lausa võimatuks.

Viisasüsteem, õigemini süsteemitus on Euroopa Liitu nüüd tasahilju tagasi tulnud. Riigid valivad, millistest riikidest ja millistel tingimustel nad reisijaid oma piirist üle lubavad. Seda tehakse ka Euroopa Liidu siseselt, kus peaks kehtima põhivabadus vabalt liikuda ja Schengeni õigusruum. Schengenit pole justkui tühistatud, aga see kehtib mööndustega.

Vaktsiinipassist on olemuselt saanud viisa, milleta reisimine on ka Euroopa Liidu kodanikele Euroopa Liidus keeruline või lausa võimatu.

Vähe sellest, Eesti poliitikud arutavad tõsiste nägudega, kas vaktsiinipassita inimeste vabadusi peaks hakkama piirama ka riigisiseselt, näiteks võtma neilt õigust viibida avalikus ruumis. Siit pole enam palju minna, et keegi hakkaks mõtisklema, et vaktsiinipassita inimesi peaks kuidagi eriliselt märgistama – kõigi turvalisuse huvides.

Euroopa Komisjon ja parlament on osutunud Euroopa Liidu ühe põhivabaduse kaitsel ootamatult jõuetuks, mis laseb paraku uskuda, et teiste vabaduste piiramisega võib minna sama hõlpsalt, nagu seda tehti inimeste vaba liikumisega. Kahju.