Küsitlus: kuidas suhtute Tokyo olümpiamängude pidamisse praegusel koroonaajal?
Kaisa Sikk, kodune
«Vaatan kindlasti! Olen spordihuviline ja pean olümpiamänge oluliseks. Pealtvaatajaid polegi kohapeale vaja, kui viiruse tõttu pole võimalik neid lubada. Saab ka telekast vaadata.
Elan peale eestlaste kaasa veel mõnele riigile, nende seas on kindlasti USA ja Jamaica. Peamiselt vaatan kergejõustikku ja hoian eriti pöialt Maicel Uibole, kuna oleme ühe linna lapsed olnud.»
Mihkel Ruut, SK Jõusport peatreener
«Koroonakriisi arvestades on Tokyo olümpiamängud kindlasti küsitavad, kuid usun, et nüüd juba osatakse tagada ka osalejate ohutus.
Treenerina pean kindlasti olümpiamänge oluliseks. See on siiski enamiku spordialade ja sportlaste suursündmus, ühtlasi annab mängude toimumine ja nende jälgimise võimalus noortele indu ja tahet spordiga tegeleda.
Raskejõustiklasena kindlasti jälgin tõstmist ja maadlust, lisaks on alati olnud huvitav vaadata kergejõustikualasid.»
Hele Ratas, pensionär
«Olümpiamängud on ilus sportlik asi ja miks mitte ei või olla. Inimesed arendavad ennast ning noored kasvavad järele ja võtavad eeskuju. Mina vaatan kindlasti avamist, aga nii spordilembene ei ole, et võistlusi hakkaksin vaatama. Ma ei süvene nii palju, et asjaga kursis olla. Olümpiamängude toimumist pean ikkagi oluliseks, sest kõik spordivõistlused on ju omamoodi huvitavad.»
Gunnar Mõistus, tehnik
«Olen terve elu kergejõustikku teinud – 25 aastat. Korra olen ka Erki Noolt võitnud. Mu eluunistus oli olümpiale minna, aga nüüd istun siin ratastoolis. Vaatan korvpalli, jalgpalli, jäähokit, kümnevõistlust – kõike, mis üldse olemas on.
Kui ma kaks tundi päevas sporti ei näe, siis ma sureksin ära. Mul on ükskõik, kas olümpiamängud toimuvad, aga ma mõtlen, et inimesed peaksid tegema iga päev sporti. Kui mina käisin vene ajal koolis, siis me pidime minema spordisaali läbi akna, sest komandant sinna ei lubanud, vaid käskis koju õppima minna, aga meie tahtsime korvpalli, võrkpalli ja jalgpalli mängida.»