/nginx/o/2013/05/29/1789598t1h04e7.jpg)
/nginx/o/2021/07/27/13947593t1h4d33.jpg)
Peipsis vohavad sinivetikad
Värsked satelliidiandmed näitavad, et meie rannikuvetes on sinivetikaid oluliselt vähemaks jäänud. Idakaaretuulega on need kandunud rohkem avamerele. Küll aga leidub rohkelt sinivetikad Peipsi järves, nähtub riigi ilmateenistuse andmetest.
Sinivetikaid leidub vees tihti, kuid massiliseks levimiseks vajavad nad vähemalt nädalajagu sooje tuulevaikseid ilmu ja toitaineid. Tavaliselt sinivetikad ei ole ohtlikud, kuid nende massesinemiste ehk õitsengute suhtes tuleb olla ettevaatlik, rõhutab terviseamet. Paljud õitsemist põhjustavad sinivetikad eritavad lagunedes või elutegevuse jooksul mürkaineid – tsüanotoksiine. Sinivetikad võivad produtseerida maksa-või närvimürke ja nahka ärritavaid ühendeid.
Eestis ei ole terviseameti andmetel teada juhtumitest, kus pärast sinivetikarikkas vees ujumist oleksid inimesed saanud tõsiseid tervisekahjustusi. Mürgituse võib sinivetikatest saada ainult suu kaudu, neelates alla suures koguses sinivetikarikast vett. Läbi naha mürk ei tungi, kuid tundlikumatel inimestel võib põhjustada nahalööbeid, silmade kipitust ja nohu. Mürgituse korral võib esineda kõhulahtisust, palavikku, lihasevalusid ja koordinatsioonihäireid. Eelkõige on ohustatud väiksed lapsed, allergikud ja vanemad inimesed.
Veidi sinivetikaid sisaldavas vees võib ujuda, kui vett mitte alla neelata ning kui pole soodumust allergilistele reaktsioonidele. Pärast suplust vees, kus võib olla sinivetikaid, tuleks aga kindlasti ennast pesta puhta veega. Kui vetikaid sisaldavat vett on alla neelatud, tuleks püüda see võimalikult kiiresti välja oksendada, tarvitada võib ka söetablette.
Sinivetikate mürke sisaldav vesi on ohtlik ka koduloomadele. Koertel piisab mürgituse saamiseks karva lakkumisest pärast sinivetikaid sisaldavas vees ujumist. Vetikamürgituse saanud koer sageli oksendab, ka tema silmad võivad olla põletikulised. Sinivetikaid sisaldavat vett ei tohiks kasutada ka taimede kastmiseks.
Märgates sinivetikate vohamist, tuleks sellest teavitada keskkonnaametit ja kohalikku omavalitsust, supelrandade korral ka terviseametit.