Kuum suvi paneb ranna­valvuri närvid proovile

Valga Pedeli rannavanem Artur Köller seisab valvel selle eest, et uppumisohtu sattunutele kohe vette appi tõtata. FOTO: Kristina Pihlapuu

Valgas Pedeli rannas valvavad sel aastal korda uued vetelpäästjad ning üks neist on Valga gümnaasiumi õpilane Artur Köller. Kuum suvi on rannavalvurite närvid tema sõnul juba mitmel korral proovile pannud.

Millised peaksid olema vetelpäästja isikuomadused?

«Ta peab suutma oma hirmudest üle olla. Kui uppuja tahab sind ennast vee alla suruda, võib tekkida paanikahoog. Sellist olukorda ei tohiks tekkida, aga kui siiski nii juhtub, tuleb säilitada kaine mõistus ja oma hirm alla suruda.

Vetelpäästja töövahendid nagu päästepoi ja päästerõngas aitavad väga palju kaasa. Kui ise oma kehaga üritad hätta sattunut vee peal hoida, siis tihtipeale ei jõuagi. Rollid vahetuvad ja uppuma hakkad hoopis sina ise.»

Kuidas kõigil rannalistel silma peal hoiate ja millele eelkõige keskendute?

«See ongi küllaltki keeruline. Mõnda suplejat vaadates näeb kohe ära, et ta ei ole eriti kindel ujuja. Mõni laps aga oskab väga hästi ujuda ja talle võib vähem tähelepanu pöörata. See muidugi ei tähenda, et nende jälgimine pidevalt kuskil kuklas ei püsiks.

Tihtipeale tahab mõni ujumisrõngaga väga kaugele ujuda ja kui siis sealt läbi peaks vajuma, on meil keeruline seda siit märgata. Siis kutsume loomulikult inimesi tagasi ka. Meil on ametisõiduk, millega käime patrullis. Sellega sõidamegi täistuuridel kohe sinna. Vilistad, ja tavaliselt tekitab see juba nii suure šoki, et rääkima ei peagi. Ta teab, mida valesti tegi.

Tuleb pidevalt jälgida üldpilti ja alati ei panegi kohe tähele, kui keegi vee alla vajub. Pealegi käiakse siin ka sukeldumas, mõni jälle lihtsalt ulbib vee peal ja kaob siis vee alla, aga tegelikult harjutab hinge kinni hoidmist. Vaatad küll, et pisut kahtlane ja tahaks tormata teda välja tõmbama, aga varsti pärast tuleb jälle, pea püsti, veest välja.

Meie vetelpäästetorn on tegelikult valesse kohta tehtud. See peaks rohkem ranna keskel olema, et näeks rannaala mõlemale poole. Praegu näeb ühelt poolt inimesi alles siis, kui nad poidest üle ujuvad.»

Kuidas kuumad ilmad rannaelu mõjutanud on?

«Rannas on palju purjakil inimesi ja mõni jalutab lihtsalt siit läbi. Meil pole tegelikult pädevust määrata, kas ta on liigselt alkoholi tarvitanud või mitte, aga ujuma kipuvad nad küll. Üks näiteks kukkus endal vastu kõnniteed pea lõhki ja teine tegi siin sukeldumist. Üritasime küll teda sellest kõrvale moosida, aga see ei toiminud. Mul oli päästepoi käes ja olin valmis kohe appi minema.

Me võime sellistel puhkudel vaid teel ees seista, aga füüsilist jõudu me kasutada ei tohi. Ja see inimene hüppaski minu nina all vette ja oli kuskil 15 sekundit vee all. Siis mõtledki, et millal ta välja tuleb ja kas on mingeid märke, et kuskilt tuleb õhumulle... Siis tuli ta pinnale ning hüüatas mulle: «Tutkit, poiss!» Pärast ta enam vette ei läinud ja me palusime tal rannast lahkuda, sest sellist lollust ikka teha ei tohi.

Rannas ei tohiks ka oma koera jalutada ega lasta tal ujuda. Teisel pool järve põhimõtteliselt võib. See pole rannakaitseala ja meil pole õigust keelata. Loomaga jalutamise kohta peaks meil silt ka olema, aga tundub, et keegi on selle ära kiskunud. No mis sa teed nende noortega!

Tegin vetelpäästetööd ka ühes noortelaagris, kus üks väike laps arvas, et oskab maru hästi ujuda ja tahtis ka sukeldumist proovida. Ise veel ülimalt enesekindel. Ühel hetkel nägin, et vajub vaikselt vee alla ära. Olen ka selliseid lapsi näinud, kes pole eluilmas ujunud ja lihtsalt jooksevad vette. Ta upub kas või ära, aga tal ei ole hirmu.»

Mõni lihtsalt ulbib vee peal ja kaob siis vee alla, aga tegelikult harjutab hinge kinni hoidmist. Vaatad küll, et pisut kahtlane ja tahaks tormata teda välja tõmbama, aga varsti pärast tuleb jälle, pea püsti, veest välja.

Kuidas veenda ümber sõpra, kes ilmselgelt ei tohiks ujuma minna, aga tahab seda ikka kangesti teha?

«Ilmselt tuleks mingeid tähelepanu hajutavaid tegevusi välja mõelda: lähme mängime näiteks seal laste mänguväljakul ja proovime seda või toda. Muidugi tuleb oma sõpra tunda. Kui aga mõni laps ikkagi väga tahab minna, siis ütled, et minust kaugemale ei lähe. Ja olete siis madalas vees ning kui endal on jalad põhjas, suudad ka ise teist vajadusel aidata.»

Kas uppujale peaks ise appi tõttama või pigem abi kutsuma?

«Oleneb sellest, kui kindlalt aitaja ennast tunneb. Ilmselgelt ta tahab oma sõpra aidata, sest väga nigel on vaadata, kuidas ta vee alla vajuma hakkab. Samas tuleb meeles pidada, et uppujale ei tohi kunagi eest läheneda. Muidu võtab ta sul juustest kinni, surub vee alla ja võib su enda ära uputada. Kui inimesel on surmahirm, on tal ka topeltjõud.

Meile on õpetatud sellist võtet: sukeldume, ujume uppuja juurde põlvede kõrgusele, hästi keha ligi hoides tuleme pinnale, võtame tal kaenla alt kinni ja tõmbame selg ees kaldale. See muidugi nõuab ka harjutamist.»

Kas pärast rannavalvuri väljaõpet ja töökogemust vaatate mingeid asju teise pilguga?

«Ikka vaatan, et inimesed väga kaugele ei ujuks ja oma võimeid üle ei hindaks. Mõtlen, kus on lähimad päästevahendid, kui neid tarvis võib minna. Päästerõngaid olen hakanud jälgima ja seda, kas need on ilusti kokku seatud. Tihti kisuvad lapsed need lahti ja jätavad pärast kuskile vedelema. Siit tagapool on päevitusrand ja seal on rõngas sageli lahti võetud, kuid seal pole ka valvet. Aga jumal teab, kas neid on kasutatud eesmärgipõhiselt või mitte.»

Viimasel ajal on uppumissurmad sagenenud. Kuidas teie neid uudiseid vastu võtate?

«Meil on raadio kogu aeg lahti ja kuuleme neid teateid. Ikka mõtled, et kuidas selline asi on võimalik. Meil on pisike rand, aga ma ei tea, kuidas vetelpäästjad mererannas rahvast jälgida suudavad. Kui mõni ujuja vee alla vajub, ei pruugi päästja seda märgata. Arutame ka omavahel neid juhtumeid, aga meie ei tea täpseid asjaolusid, seega on keeruline ka midagi arvata.»

28.07.2021 02.08.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto