VIDEOLUGU ⟩ Kirumpää kants loodetakse unustusest päästa

Võru linna naabruses asuva keskaegse Kirumpää linnuse varemed on tasahilju vajumas unustuse hõlma: kantsi ümbrus võsastub ning ka arheoloogilisi väljakaevamisi pole seal uuemal ajal tehtud. Laupäeval Võro seltsi korraldatud Kaika suveülikooli matkapäev Võrust Kirumpääle pühkis vähemalt korraks tolmu sellelt Võrumaa ajaloo tuhmuma hakkavalt kirkalt pildilt.

«Ega me ei tea temast suurt mitte midagi,» tõdes Tartu ülikooli arheoloogia professor Heiki Valk, kes suveülikooli hakatuses pidas Võru instituudis loengu Kirumpää varasemast ajaloost. «Mis meil on kirjalikest allikatest teada, on üksikud mainimised, heal juhul lause või kaks, ja see on praktiliselt kõik. Arheoloogia poole pealt 1939. aastal Armin Tuulse midagi kaevas, aga selle kohta me ei tea rohkemat kui üks lause sellest, et ta kaevas ja järeldas, et see linnus on kahes jaos ehitatud.»

2005. aastal lõi Heiki Valk ise Kirumpääl labida maasse kui otsis sealt tõendeid muinaslinnuse olemasolu kohta. «Tegime 2x2 meetrit kaevandi linnuse õues, kuid muinaslinnust sealt ei tulnud. Kaevamistulemuste järgi 13. sajandi kolmas veerand võis olla kivilinnuse rajamise aeg, aga ega me ta kohta rohkem ei teagi.»

Tartu Kirumpääle?

Küll on teada aga see, et linnuse naabruses asus umbes 600 elaniku alev, mis keskaegses mõõtkavas polnud sugugi tagasihoidlik asula, vaid moodustas kolmandiku tollase Tartu linna elanike arvust.

«Mingi legendi kohaselt plaaniti isegi Tartu linna Kirumpääle kolida,» lausus Kaika suveülikooli tänavune rektor Erkki Koort, kes mõne aasta eest avaldas Kirumpää-teemalise romaani «Kättemaks Kirumpääl». «Kui tõepärane see on, seda on keeruline öelda, aga kuna Tartut peeti raskemini kaitstavaks ja Võhandu moodustas Kirumpää ümber loodusliku kaitse, siis mingi juttude järgi sellest tollal räägiti.»

«Alev siin linnuse all oli põhilised 13.-14. sajandil,» täpsustas Heiki Valk. «Hiljem on detektorleide heinamaalt korjatud, mis näitab, et alev oli siin ka Rootsi ajal, tõenäoliselt veel 1656. aastani kui venelased ta vallutasid. Teadmiste hulk on ikkagi minimaalne, mis meil sellest linnusest on. Ta on selline unustatud kants ikkagi.»

Erkki Koorti sõnul on Kirumpää linnus vajunud teenimatult tahaplaanile. See on koht, kuhu võrulane üleliia tihti ei satu, kuigi kantsist viib mööda kergliiklustee ning künkalt avaneb vaade Võru linnale ajal kui põõsad parasjagu lehes pole.

«Mina ei ole sellega üldse rahul,» tõdes ta. «Võsa on ikkagi nii palju, et kui mööda sõites mõistad vaadata, siis ainult vilksamisi näed. Võru inimesed ei ole leidnud sellesse paika teed, aga arvestades, millist rolli see Võru elus on mänginud, siis see võiks olla palju rohkem väärtustatud.»

Müürid saaks avada

Üks viis, kuidas Kirumpää kindlusevaremed ligitõmbavamaks muuta, on need välja kaevata. Nagu teada, kasutati 18. sajandi lõpus linnust kivimurruna Võru linna ehitamiseks, mille käigus mattusid müüride alumised kiviread ehitusprahi alla ning on seal praegugi.

«Müürid on päris kõrgelt maa sees säilinud, need on rusude alla mattunud, sest kui [müüre] Võru linna ehituskivideks lõhuti, siis peenike kivi, tellisepuru ja mört, ladestus alumiste müüriosade ümber ja see oleks võimalik välja kaevata,» rääkis Heiki Valk. «Samas on ta just oma ajaloo ehedas ilus meieni säilinud - inimene ei ole siin rohkem sekkunud. On võimalik lasta fantaasial lennata, et mis nende rusuküngaste all peituda võib.»

Mis seal rusude all peituda võib, seda ei või igaüks labidaga järele uurima minna. Kuigi keskaeg asub kutsuvalt kõigest mõne labidasügavuse sügavusel.

«Kui vaatame linnuse õue, siis praegusest murukamarast allapoole minnes umbes 25 sentimeetrit tuleb keskaegse linnuse õuesillutis ja see on pind, millest ülespoole saame hakata mõõtma säilinud müüride kõrgust,» selgitas professor Valk. «Eks iga müüri peal on ka seda rusu, aga kõrgust müüridel ikka on.»

Rusude eemaldamine, kui seda üldse teha, saab Heiki Valgu sõnul käia üksnes arheoloogilise järelevalve all. «Siit tuleb ehitusdetaile, mis tuleb hoolega välja korjata, võib-olla ka kuule. Korralik ehituskivi on siit aga ära viidud.»

Kuna kaevamiseks Kirumpääl niipea ei lähe, võib igaüks sinna niisama jalutuskäigu teha ning hoolega vaadata, kas ei tule ootamatult vastu punase keebiga mõõgamees, kellest legend jutustab.

«Eks nii nagu igas linnuses on oma vaim, oma kummitus, nii seisvat Kirumpääl punase keebi ja mõõgaga mees ja valvab seda kohta,» lausus Erkki Koort. «Teada on ka pärimus, et selles piirkonnas on elanud eestlaste muistne jumalus Uku ja Võhandu püha jõgi oli üks tema kodupaik.»

HEA TEADA

Esimesed kirjalikud allikad Võhandu jõe kaldal asuvast Tartu piiskopile kuuluvast Kirumpää piiskopilinnusest pärinevad 1322. aastast, mil Leedu vürst Gediminas selle purustas.

Linnus rajati Tartu piiskopkonna idapiiri kaitseks ajalooliselt tähtsa Tartu–Pihkva kauba- ja sõjatee äärde, kus viimane ületas Võhandu jõe kui olulisima loodusliku veetõkke.

Linnus sai tugevasti kannatada Liivi sõja alguses, mil lahkuvad ordu- ja piiskopiväed selle süütasid.

Aastal 1558 hävitasid Vene väed linnuse, kuid 1627 võeti see uuesti kasutusele. Linnus hävis lõplikult ühe järjekordse Vene–Rootsi sõja ajal 1656. aastal.

Kirumpää alev hävis arvatavasti 18. sajandi algul Põhjasõja käigus, mille järel seda enam ei taastatud. Kui 1784. aastal rajati mõne kilomeetri kaugusele uus kreisi- ehk maakonnalinn Võru, muutus Kirumpää lõplikult kõrvaliseks paigaks. Võru rajamisel kasutati linnusevaremeid kivimurruna.

Allikas: Vikipeedia