Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Jaan Rapp: Õpiks äkki vehklejatelt?

Jaan Rapp FOTO: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Minu jaoks on käimasolevad olümpiamängud juba korda läinud. Muidugi võib tunda kibedust selle üle, et näiteks sõudmises või maadluses medal saamata jäi, aga samas on Eesti võitnud juba olümpiakulla, pronksist rääkimata. Ja see on saavutus, millele pole võrdväärset vastu panna ka mõnel palju suurema rahvaarvuga riigil.

Eilse keskpäeva seisuga oli medaliarve avatud 84 riigil, Eesti paiknes medalitabelis 47. kohal. Üle miljardi inimesega India oli aga ühe hõbeda ja ühe pronksiga 66. positsioonil.

Öeldakse, et midagi ei sünni ilmas juhuslikult. Ilmselt ei ole siis juhuslikud ka Eesti vehklejate medalivõidud. Nagu ei olnud näiteks Erika Salumäe ja Tiit Soku olümpiakuld 1988. aasta olümpial Soulis, ajal, mil Eesti iseseisvumise nimel heitles.

Erinevalt praegusest ajast oli Eesti rahvas toona väga ühtne. Rahvarinne ja rahvuslased nägid küll paljusid asju erinevalt, aga õigel hetkel suudeti leida üksmeel – selleta poleks Eesti iseseisvaks saanud. Ja toonased olümpiavõidud tsementeerisid ühiskonnas ilmselt ka nii mõnegi prao ning andsid jõudu jätkata võitlust vabaduse nimel.

Praegu paraku asjad enam nii lihtsalt ei käi ning oodata, et näiteks reformierakondlased, sotsid ja ekrelased olümpiavõidu säras äkki üksmeele leiavad, oleks enam kui naiivne. Aga mingi õppetunni võiks sellest kõrva taha panna küll.

Kolm aastat tagasi oli Eesti naiste vehklemiskoondises omajagu pingeid. Teadaolevalt oli nende peapõhjus see, et korraga oli meil viis tugevat naisvehklejat ja keegi pidi seetõttu kõrvale jääma. Valikukriteeriumid aga tundusid kohati segased. Oli asi, kuidas oli, aga toonaste pingete tõttu kannatasid ilmselgelt ka tulemused.

Praegu tundub vehklejatel olevat ideaalilähedane klapp. Seda tunnistasid olümpiavõidu järel ka naised ise. Ja selline ühes rütmis hingamine ja tegutsemine oligi ilmselt individuaalse meisterlikkuse kõrval peamine põhjus, miks kõige kirkamad medalid teeniti.

Kohalike valimiste eel tuleb armutut võimuvõitlust mõneski omavalitsuses ilmselt pidada paratamatuks. Tahaks loota, et valimiste järel ollakse siiski valmis sõjakirved maha matma ja vajaduse korral ühiselt kohalikku elu edendama. Sest nagu meie vehklejad taas tõestasid: igaüks meist on küll eriline oma tugevate külgede ja vigadega, aga just ühtsus teeb tugevaks.

Tagasi üles
Back