Sten Mahov: sertifikaati ei ole, sisse ei saa!

Sten Mahov Foto: Arvo Meeks

Käesolevast nädalast on ka Eestis kehtestatud kord, et ruumides aset leidvatest üritustest osasaamiseks tuleb tõendada enda vaktsineeritust või mittenakkavust. Tahad minna restorani sööma? Näita tõendit! Tahad minna spordisaali? Näita tõendit! Säärane kord on näiteks Lätis kehtinud juba mõnda aega ning seda ka järgitakse pingsalt.

Kui meil ei pea praegu poes käies maski ette panema, siis lõunanaabrite juures on see kohustuslik. Ka tuleb Lätis ukse juurest kaasa haarata elektrooniline seade, number või korv, mis aitab reguleerida ostlejate hulka poes.

Kas ma tunnen end ohutumalt, kui restorani või spordisaali minnes tean, et minuga on koos vaktsineeritud või muul moel kontrollitud inimesed? Jah, mõningat kindlustunnet lisab see küll.

Ent kui peaksin minema kohvikusse või restorani, kus ainult ongi avatud väliala ja kus tõendit küsima ei pea, puutun kokku ka inimestega, kel seda ei ole. Võimalus oleks küll oma tegemisi pingsalt kontrollida: käia ainult kohtades, kus nõutakse vaktsineerimissertifikaati, väljas kõndides kanda maski ning jälgida pingsalt kahemeetrist vahet. Ja kui juhtub, et keegi tuleb liiga lähedale, siis jooksen ise eemale. Aga mis elu see selline oleks?

Kas ma tunnen end ohutumalt, kui restorani või spordisaali minnes tean, et minuga on koos vaktsineeritud või muul moel kontrollitud inimesed? Jah, mõningat kindlustunnet lisab see küll.

Jah, vaktsineerimise teematika on väga polariseeriv, kus üks ega teine pool ei taha järele anda. Isegi kui meil õnnestub saavutada karjaimmuunsuseks vajalik maagiline 70 protsendi vaktsineerituse piir, elab meie seas inimesi, kes ei saa või ei julge lasta endale süsti teha näiteks just tervislikel põhjustel. Kuidas tagada nii, et ka nemad saaksid üritustest osa võtta, restoranis söömas käia ning sporti teha? Ja kui maagiline piir on käes, kas viirus sureb välja?

Kõige lihtsam variant oleks rakendada vaktsineerimissertifikaadi lauskontrolli. Arvestades seda, et elame ajastul, mil räägitakse sallivusest ning võrdsusest, oleks ju äärmiselt rumal hakata inimesi lahterdama selle järgi, kas ta on süsti saanud või mitte.

Mida siis praeguses keerulises olukorras ikkagi kõige õigem oleks teha? Mulle tundub, et lahendus oleks lihtsalt õppida koos viirusega elama, nii nagu inimkond on seda ennegi teinud.