Kristina Pihlapuu: kultuur kuulub kõigile

Kristina Pihlapuu Foto: Erakogu

Rahvuskultuur on popp. Tundub, et see mõtteviis on omalaadse vastukaaluna linnastumisele võrseid ajanud juba mõnda aega. Viljandi folgile oli võimatu nädal enne üritust pääsmeid saada ning moelavadel näeb järjest enam motiive, mida meie vanaemad juba ammu enne seda aega viljelesid.

Sõna «äärmus» on ilmselt midagi, millest suure kaarega mööda käiakse: hirmus, et keegi võiks selle meile omistada. Ometigi meeldib inimestele ühest servast teise kalduda. Ehk on see mingit sorti karjamentaliteet, mis inimloomuses aeg-ajalt ikka pead tõstab. Ühel hetkel voorivad inimesed üksteise järel suurde linna, sest seal ootab «kultuurne» elu ning siis jälle riburadamisi tagasi maale selle «eheda» juurde.

Eriti hästi mäletan seda oma lapsepõlvest. Kõige ägedam oli ikkagi see, kui sai suurde linna minna. Õhk taevasse kõrguvate tornide vahel oli täis võimaluste hõngu, millest kruusatee ääres looklevate viljapõldude keskel võis vaid unistada. Aastaid hiljem aga mõistsin, et need tornid ei olegi nii kõrged ja inimesed neis ei olegi alati õnnelikud. Kas mina olin vaid pikemaks kasvanud või ei olnudki need tegelikult kunagi nii võimsad? Mida aeg edasi, seda armsamaks hakkavad muutuma ka viljapõllud.

Armastame öelda, et kultuur on kõikjal meie ümber, ometigi tõmbame paralleele nende kahe omaduse vahel: kultuurne ja ehe. Kui inimesi tuuakse bussidega vaatama tantsu ja laulu, mis oli meile ühel hetkel nii omane, tekib tahes-tahtmata loomaaias külastajate rõõmuks tantsiva puurilooma tunne.

 Aastaid hiljem aga mõistsin, et need tornid ei olegi nii kõrged ja inimesed neis ei olegi alati õnnelikud. Kas mina olin vaid pikemaks kasvanud või ei olnudki need tegelikult kunagi nii võimsad?

Maaelu on aja jooksul andnud kõvasti ainet kõiksugu telesaadetele, kuid me ei näe, kuidas elavad inimesed näiteks Tallinna paneelmajas. Kui me juba stereotüüpide murdmise ajastus elame, võiksime öelda lahti mõttest, et piirkondlikud kombed on miski, mida käiakse nädalavahetusel vaatamas, et siis pealinna selle päris asja juurde tagasi minna.

Kultuur kuulub meile kõigile, sest kõik me olemegi kultuur. See ei ole vaid etendus, mida karusnahast mantli ja kahe sammu astumiseks mõeldud kontsakingadega suurde teatrimajja vaatama minnakse. Kui teame, mida otsida, võime leida selle ka oma koduhoovist... või ka naabri omast, sest selline see maaelu kord on.