Ära karda üksi, kardame koos!

Marek Mekk, koolitaja Foto: arhiiv

Me kõik oleme juba märganud, et valimiste valguses käib pikemat aega selleks valmistumine. Pidevalt on kuulda ja lugeda, eriti sotsiaalmeedias, et ühed on pahad ja pahad on head ning head on pahad ja muud selletaolist. Ma ei julgeks nüüd öelda, kes on siis need pahad ja kes on siis need head, kuid teatud kurjuse noote on küll siin ja seal kõlama jäänud.

Viimasel ajal on mu kõrvu jäänud järjest rohkem, et eelmiste volikogude valimise valikutega ei olda rahul, aga ise kandideerida ka ei juleta. Palju on neid, kes kardavad meile nii omaks saanud poriloopimise või musta pesu pesemise poliitkultuuri – milline normaalne inimene tahaks poriga pihta saada või ise käsi poriseks teha? Loomulik hirm on ka selle ees, et võin ju saada väga vähe hääli ja siis pärast on pisut piinlik ju teistele otsa vaadata ning nemad kindlasti arvavad, et näe, peesse kukkunud poliitik.

Kindlasti on suur osa neid, kes ei plaanigi ise kandideerida ega midagi paremaks muuta, sest kõrvalt targutada on ju alati lihtsam – vastutust ka ei pea kandma. Lisaks on üks osa neid, kes käivad pigem suure kaarega võimust ja rahast mööda, sest eks meile ole ju peegeldunud, kuidas neist üks või teine inimestele pähe hakkab ja kuidas see neid muudab või muutnud on.