Investeering maailmalõppu

Tiit Loim Foto: Arvo Meeks

Hiljutised üleujutused ja kuumalained tuletavad taas meelde vanad lahenduseta eetilised dilemmad. Võtsin end tänavu lõpuks kätte ja järgisin soovitusi alustada väikestviisi investeerimist. Sest nagu teada, parim aeg selleks oli eile. Kes siis ei tahaks kindlustatud tulevikku. Aga mis siis, kui homset, nii nagu me seda näha soovime, ei ole?

Lõuna-Aafrika filosoof David Benatar kirjutas 15 aastat tagasi humoorika raamatu pealkirjaga «Parem mitte iial olla eksisteerinud: sündimise kahjulikkus». Seal leiab ta, et koos siia ilma saabumisega saavad kõikidele paratamatult osaks kannatused. Inimesed ülehindavad oma elu kvaliteeti ja kannatavad seeläbi pollyannaismi illusiooni all.

Lasteraamatu «Pollyanna» peategelane püüdis igas situatsioonis midagi head näha. Benatari arvates oleks õige, kui olemasolevad põlvkonnad jääks viimaseks: mitteeksisteerivad inimesed ei kannata ja mittesündinud inimesed ei saa millestki heast ilma jääda.

Austraalia eetik Peter Singer sidus selle oma essees maisema teemaga: kliimamuutus paneb paljusid muretsema. Aga muutuse pärast kannatavad enim tulevased põlvkonnad. Kui neid ei oleks, oleks palju vähem põhjust süüd tunda. Nii et miks mitte jääda viimaseks põlvkonnaks, nõnda võiksime pidutseda oma väljasuremiseni.

Aga mis siis, kui homset, nii nagu me seda näha soovime, ei ole?

Tõepoolest, võib-olla, selle asemel, et sorteerida prügi, mis prügilas kõik samas hunnikus lõpetab, on hoopis viimane aeg vajutada oma bensiini kulistaval autol gaas põhja ja käia poes kahe kilekotiga, kuni veel saab? Sest kui jätkub senine trend, toovad üleujutused, põlengud, samuti juba naftanappusest tulenev kollaps lähitulevikus kaasa elukvaliteedi, mis praegusega võrreldes pole muud kui närune.

Juba Saksamaalegi jõudnud üleujutused ja siingi tuntav kuumalaine vihjavad, et see kõik ei pruugi olla vaid kujutelm. Mida või kuhu siin enam säästa, kui tornaado pühib tublimadki idufirmad maamunalt? Ehitada maja mäe otsa ja varuda konserve ainult selleks, et naftajärgses pimeduses peeruvalgel saabuvad rüüstajad need anastaks?

Peter Singer jäi siiski optimistlikuks, uskudes, et inimesed õpivad oma vigadest ja kannatamine väheneb. Enamik meist on ilmselt neis küsimustes mõõdukuse pooldajad. Aga küsimused jäävad: milline valik on pikas plaanis ratsionaalne, kustkohast läheb optimism üle pollyannaismiks?