Küsitlus: milline on teie eredaim mälestus kooliajast?

Sten Mahov
Copy
Maris Kivistik
Maris Kivistik Foto: Arved Breidaks

MARIS KIVISTIK, Uue-Saaluse veinitalu perenaine

Kõige eredamalt meenub, kui asusin pärast Tartu ülikooli lõpetamist tööle Võru Kesklinna gümnaasiumisse bioloogia õpetajana. Kolisin Võrru Tallinnast – see on mul väga eredalt meeles, kui ma ei saanud võru keelest üldse aru. Elukoht oli siis Uue-Saalusel ja buss käis sinna kolm korda nädalas. Kõndisin neli kilomeetrit bussipeatusest koju ja mõtlesin, kuhu ma sattunud olen. Tallinnas elasin Mustamäel ja kodunt kooli läksin viie minutiga.

Taavi Karu
Taavi Karu Foto: Arvo Meeks

TAAVI KARU, Võru Kreutzwaldi kooli direktor

Alustasin kooliteed Vastseliinas. Esimene september on mul meeles sellega, et ma ei saanud aru, miks minu jaoks suur õpilane tahab minuga aulasse minna. Teadsin ise, kus aula asub – olin koos oma pinginaabriga majaga tuttav ja mõtlesime, et lähme ise sinna. Tundus kuidagi kummaline, et peame lõpuklassi neiuga minema.

Koolijuhina alustan kolmandat õppeaastat. Tore oleks kogeda kooli juhtimist ka tavaolukorras – sellega läheb paraku veel paar aastat.

Peeter Sibul
Peeter Sibul Foto: Arved Breidaks

PEETER SIBUL, Räpina haigla juhatuse esimees

Meil oli aktiivne eesti keele õpetaja, kes tegi laskeringi. Laskmine toimus koolis koridori peal tundide ajal. Oli kaks head asja: sai tunnist ära ja sai põnevat harrastust teha. Kui õpetaja oli kohal, lasime märklehtedesse, aga kui ära läks, avastasime, et lae all on harukarbid, hakkasime noid laskma.

Kord mõtles õpetaja, et kavalam on binoklist vaadata kui edasi-tagasi kõndida. Vaatas, suunas binokli üles ja kui see plahvatamine tal tuli.... Eks alguses ajasime tagasi, et ei tea midagi, pärast pidime ikka tunnistama, et proovisime, aga kogemata.

Mereli Mändmets
Mereli Mändmets Foto: Arved Breidaks

MERELI MÄNDMETS, Rajaleidja keskuse Kagu-Eesti juhataja

Kuna elasin põhikooli ajal koolile nii lähedal, oli igal hommikul ja pärastlõunal tohutult kahju, et just nii lähedal elan. Mulle tundus, et koolitee on õpilastele kõige ägedam koht: pandi proovile oma sotsiaalsed oskused, sõlmiti uusi sõprusi, mindi tülli. Oli kahju, et ei saanud seda teed nii pikalt nautida kui mõned teised.

On tore, eriti väiksemates kohtades, kus lapse turvalisuse peale niipalju kui näiteks suurlinnas mõtlema ei pea ning lapsed saavad ise koolis käia.

Tagasi üles