Valgamaa kaunid kodud suplevad elurikkuses
/nginx/o/2023/06/29/15422066t1h78aa.jpg)
3. september 2021, 00:10
Taas kord on selgunud konkursi «Eesti kaunis kodu 2021» need kolm laureaati Valgamaalt, kes pälvivad presidendilt vabariikliku tunnustuse.
Ühel juulikuu päikselisel päeval said Lõuna-Eesti Postimehe suvereporter ja fotograaf koos hindamiskomisjoniga piiluda konkursi tänavuste Valgamaa nominentide kodudesse.
Konkursile nomineeriti neli kodu: Aasa Põdra talukoht Valga vallas, Rain-Mati Pesori ja Ibodat Skvortsova kodu Otepää vallas, Anne Tontsi kodu Tõrva linnas ning Piret ja Ants Drenkhani kodu Otepää vallas. Vabariiklikku vooru pääses neist kolm esimest. Kõik nominendid saavad Valgamaa Omavalitsuste Liidu tänukirja ning mastivimpleid jagatakse terve maakonna kohta välja üheksa.
Komisjoni juht oli Eesti Kodukaunistamise Ühenduse (EKKÜ) Valgamaa piirkonna juht Anne Vaigre. Samuti kuulusid sinna Valga valla esindaja Pille Zimmer, Tõrva valla esindaja Heli Otti, Otepää valla esindaja Uno Laul ning Eesti Kodukaunistamise Ühenduse (EKKÜ) auliige Aare Kittask.
Vanaisa talukoht Tagulas
Valga vallas Tagula külas Põdra talus asub esimese Eesti Vabariigi aegne suur talukompleks. Juba 1860. aastatel seal õitsele puhkenud talupojakultuuri püüab nüüd alal hoida perenaine Aasa Põder. Tema eestvõtmisel on taastatud terve talukompleks ning isegi üks hoone väljaspool seda. Põdra enda sõnul ei suuda ta vaadata, kuidas asjad lihtsalt lagunevad.
Taastamisel on pere püüdnud igal võimalusel ära kasutada kõiki olemasolevaid võimalusi: ühe hoone palkseina tarbeks sorteeriti hoolikalt juppe lammutatud saunamaja palkide seast ning maa seest kaevati välja taluhoone juurde viiv vana kividest trepp. Talumaja seina kivid on kõik käsitsi valatud. «See on nagu muuseum,» imestas Anne Vaigre.
Kunagise sauna asemel on nüüd suveköök. Hoone nomineeriti 2018. aastal ka preemiale «Aasta puitehitis». Köögis laua taga istujatele avanevad sealt läbi suurte akende imelised vaated maastikule ja Kuritse järvele. «Neid aknaid võib võtta kui maale, mis raamivad vaadet loodusesse,» sõnas Vaigre.
Kõik konkursi nominendid saavad Valgamaa Omavalitsuste Liidu tänukirja ning mastivimpleid jagatakse välja üheksa terve maakonna kohta.
Talu juurde kuulub ilmatu suur aed. See on justkui majakas, mille järgi kompleksis orienteeruda. Seal saab kokku kolm põlvkonda: vanavanemate ja vanemate aeg, praeguse perenaise aeg ning oma koht on jäetud ka tulevastele põlvedele. «Ajad on koos, aga ei ole ju hirmus,» sõnas perenaine Aasa Põder. Vanaema aed püsib perenaise sõnul puutumatuna, teised aga saavad aeg-ajalt ka uuendatud. «Ühtegi aega ei saa seisma jääda,» kommenteeris Vaigre.
Nagu vanaema aedki, on selles majapidamises veel asju, mis ei muutu ja mida perenaine hoiab au sees. «Mind ajab kohutavalt närvi, kui öeldakse, et see on Tagula ja mahajäetud koht. Siin on niisugused peremehed olnud,» rääkis Põder, kuidas hoolimata toonase peremehe küüditamisest suudeti talul hing sees hoida.
Perenaine jutustas, kuidas kord põles talus suvel laut maha, kuid talveks oli see uuesti püsti ning loomadki sees. «Praegu tehakse ausambaid ja kujusid, aga 1941. aastal jäi ligikaudu 1300 talu peremeheta, see siin on austusavaldus neile,» lausus talukoha oma südameasjaks võtnud Põder.
Nende põhimõtetega on kasvanud üles ka teised pereliikmed. Perenaine on täitnud talukoha entusiasmiga ja nakatanud ka pere nooremaid sooviga käed külge lüüa. «Tean mitut, kellele on õnnestunud see teotahe sisse süstida,» märkis ta.
Kujundaja on emake loodus
Rain-Mati Pesor ja Ibodat Skvortsova on avanud oma kodu uksed Otepääl Vidrike külas tervele kogukonnale ning sellest on saanud kohtumiste meelispaik. Koht jäi silma oma ürgse loodusega ning tundus, et selles kodus kasvavad puud ja taimed eelkõige just elurikkuse eesmärgil ja mitte niivõrd iluaiana.
«See koht haakub tänapäeva trendidega, kus ei niideta nõrkemiseni,» sõnas Vaigre. Kui hindamiskomisjoni liikmed olid juba mõnda aega imetlenud aiast leitud korgipuud, mida Vaigre sõnul ei kohtagi Eestis just eriti sageli, märkis Heli Otti, et aed on tõesti ka väga liigirikas.
Aiast roheluse keskelt leiab palkmajakesed ja puidust sauna, mis sulanduvad oma rustikaalse olekuga sinna nagu valatult. Inimestele on olemine mugavaks tehtud, kuid kõik on siiski loodusega harmoonias. See kodu on ehe näide, et ka loodus ise võib nii-öelda kauni kodu luua ja alati ei peagi igal peenral näpuga järge ajama.
Kasulik ja ilus käsikäes
Tõrva linnas on perenaine Anne Tonts toimetanud endises vanematekodus nüüd ligi 16 aastat. Täiuslikuks saab see tema sõnul aga umbes viie aasta pärast.
«Siin on praktilised asjad iluasjadega käsikäes,» kommenteeris Pille Zimmer. Maja eest peenrast õiteilu pakkuvate lillede keskelt leidis tõepoolest vägagi praktilise väärtusega tomatid. Mööda majaäärt lookles aga maasikapõõsas, kust saab uksest välja astudes ka mõne marja kaasa haarata. «Siit süüakse nad ära,» selgitas perenaine. Mugavus ja praktilisus aga on tema sõnutsi olnud alati üks selle majapidamise märksõnasid. Tonts meenutas näiteks, kuidas tema vanemate ajal kasvasid kohe akna all, praegu tänavapoolsel küljel kartulid.
«Proua, küll teie olete nutikalt laisk,» lausus Vaigre aeda takseerides, kuid lisas kohe, et laiskus viib elu edasi, sest siis otsitakse lihtsamaid lahendusi. Just seda mõtteviisi on Anne Tonts laiendanud tomatitest ja maasikatest kaugemalegi. Nutikalt on ta kasutanud aias maakivisid: puude all ja peenardes. Perenaise sõnutsi vähendab see ka puu alt muru niitmise vaeva. «Uskumatu kui äge!» märkis Otti suurt sarapuud ümbritsevaid kive vaadates.
Selles kodus ei ole fantaasial otsa ega äärt ning külastuse lõpuks oli perenaisel veel üks jänes kübara sees peidus... Taas kord mugavusest lähtudes oli perepoeg otsustanud, et aiamajas asuv külmkapp, kust suvel kosutavat märjukest saab võtta, on ometigi liiga kaugel. Nii töötasid nad välja maa-aluse «külmkapi», mis pealegi ei nõua elektrit. «Siit ei leia seda vargad ka,» sõnas Zimmer. Võõrale silmale jääb leiutis tõesti märkamatuks, kuna sulandub oma muruplaadist kattega ülejäänud pinnaga ühte.
Majake mägede vahel
Piret ja Ants Drenkhan on loonud oma kodu Pilkuse külas Otepää kõrgete nõlvade vahele. «See on nii mägede vahel... Hea, et maja on ära mahtunud,» märkis Vaigre. Kui Lõuna-Eesti Postimehe fotograaf oli drooni lennutamas, juhtis ka Otti tähelepanu, et ilmselgelt ollakse mägedes, kuna masin ei tahtnud lennata. Aare Kittaski sõnul on selline koht koduks ideaalne.
Aed on perenaise käe all ilmet võtnud juba pea 20 aastat. «Ega mina ole mõni professionaal,» lausus ta ja lisas, et õpib ka ise käigu pealt. Nii mõnigi kord on tulnud perenaisel taimi ümber istutada. Enda sõnutsi toimetab ta aias suuresti seetõttu, et see mõjub teraapiliselt ning kindlat visiooni või iluaia kujundamise eesmärki tal polegi.
Ka selles kodus lokkab elurikkus ning märgata on põhimõtet «kasulik ja ilus koos»: vanasse aiakärusse istutatud lillede vahelt piilusid välja väiksed tomatid. Ka roostetanud aiakäru pole üritatud «ilusaks» teha, vaid oli jäetud nii, nagu ta on, ja antud looduse rüppe.
NOMINENDID
- Rain-Mati Pesor ja Ibodat Skvortsova - kodu Otepää vallas*
- Anne Tonts - kodu Tõrva linnas*
- Aasa Põder - Põdra talu Valga vallas*
- Piret ja Ants Drenkhan - kodu Otepää vallas
* Esitatud presidendi tunnustusele