Jane Vabarna: kuu aega pärast kuningriiki

Ülemsootska Jane Vabarna  Foto: Arvo Meeks

Kuu aega on juba möödas setode aasta olulisemast sündmusest – Seto kuningriigipäevast Lobotkas. Koha valik oli hea: Seto Kuningaküla Lobotka jääb Värska lahe äärde ja oli ilusa järvevaatega pidupaik ning andis võimaluse valida mitme aasta järel kuninga kalameest ja lisaks sõjaväeparaadile võtta esimest korda vastu mereväge. Lobotka oli neljas küla Lüübnitsa, Küllätova ja Kolossova järel, kus Seto kuningriigipäeva on peetud.

Seto Kuningriik on setode kokkusaamise pidupäev, millest saavad osa ka kõik seto kultuuri huvilised. Sel aastal võttis päevast osa pea 3500 inimest. Lisaks ülemsootskale valiti uued kuninga meistrid sõira, leiva, piruka valmistamises ja õlle, taari, hansa ja veini ajamises. Samuti vägimees, kalamees, fototegija, käsitöötegija, laulusõnade tegija ehk sõnolinõ, pillimees, naiste karguse ja meeste kasatski tantsija. Kõik nad on ülemsootskale tema valitsemisajal väärt abilised.

Kes see ülemsootska aga õigupoolest on? Kuningas Peko maapealne asemik. Minu vanavanaema Anne Vabarna lauldud eeposes «Peko» on ta viljapõldude kaitsja ja kuningas, kes magab Petseri kloostri liivakoopas ning annab oma tahtmise ja nõu setodele edasi ülemsootska unenägudes. Usun, et Peko tahtmine oli pärast kuut aastat taas siduda mind ülemsootska ametisse, mis on seto rahva esindusamet. Setod peavad tähtsaks ülmsootska sõna ja Peko tahtmist. On hea, et Peko on saatnud selle ametis oldud kuu aja jooksul mulle ka ühe märgilise unenäo, mis on vajalik uue kuningriigipäeva korraldamisel.