Mets pakub rohkelt söögiseeni – kui neid kõiki vaid sooviks

Seenelkäik võib tekitada hasarti, samuti pakub see omamoodi teraapiat: pole tähtis saadud kogus, vaid protsess ise. Foto: Sten Mahov

Tõenäoliselt võis nädalavahetusel paljudes kohtades üle Eesti näha metsateede ääres pargitud autosid, rollereid, jalgrattaid, ning nende omanikke, kes metsa poole liikusid, ämbrid-korvid käes. Seda, et tänavu on hea seeneaasta, on palju räägitud. Otsustangi järele uurida, kas seda juttu kinnitab ka minu kogemus. Oma silm ju teadagi kuningas.

Ehkki olen iga-aastane seenekäija, pole tänavu metsa veel jõudnud. Sinna aga ei lähe ma uisapäisa, vaid paika on pandud kindel plaan: kuigi algselt oli mõttes korjata ka riisikaid, otsustan ainult pilvikute, puravike ning kukeseente kasuks. Nimetatuid korjan seetõttu, et esiteks maitsevad need mulle, teiseks ei nõua seente söögikõlbulikuks tegemine väga suurt pingutust. Liigse mulla ning mustuse eemaldamiseks piisab mõningasest vees leotamisest, samuti saab neid kergesti kupatada. Miks mitte siis riisikad? Paljud neist sisaldavad piimmahla, mistõttu tuleb mõru maitse välja saamiseks seeni tükk aega vees leotada ning alatasa vett vahetada. Minu soov aga oleks samal päeval korjatud seened õhtul ka pannile panna.

Aitab jutust, metsa minekuks sobilikud riided selga! Veendume, et telefon oleks piisavalt laetud, ämbrid ja noad kaasas ning minek.