R, 9.12.2022
Galerii ⟩ Lehmade asemel kolisid lauta autoharuldused
Selle 1959. aasta Cadillac DeVille’iga on Arno Anier alates 2007. aastast igal aastal läbi sõitnud 5000–7000 kilomeetrit. Foto: Arvo Meeks
Tiit Loim
, reporter
Lehmade asemel kolisid lauta autoharuldused
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Valgamaalane Arno Anier unistas lapsepõlvest saati luksuslimusiinist Cadillac DeVille, kui nägi fotodelt selles hiigeluimedega masinas sõitmas USA ja Nõukogude Liidu juhte. Aastakümneid hiljem on see tal olemas ja mitte ainult – talumajapidamisest leiab nüüd loomade asemel veel hulga haruldasi või muidu ilusaid sõidukeid.

«See on see kõige armsam asi, 1959. aasta Cadillac. Sellest unistasin lapsepõlvest saati. 1960. aasta paiku käis Hruštšov Ameerikas maisikasvatamist õppimas. Siis ilmusid pildid, kus Ameerika president teda sõidutas samasuguse masinaga. Tollest hetkest jäi see masin mulle silme ette. Nüüd on ta mul olemas,» alustas talunik Arno Anier ringkäiku oma autode ümber kõrvalhoone ette pargitud beeži tooni masinast, mille 2007. aastal USAst Arizona osariigist hankis.

Autod paiknevad Anieri Savi talus Tõrva vallas Patkülas. Muljet avaldav kompleks annab aimu, et talul pole just kehvasti läinud. Anier tegeles pikalt taime- ja loomakasvatusega, ent tegi sellega veidi enam kui 15 aastat tagasi lõpparve.

«1988. aastal hakkasin ametlikult talumeheks. Tegelesin sellega 2005. aastani. Siin laudas olid lehmad. Aga eurovärk viis asja nii kaugele, et selgus: see on mõttetu. Päris kõva tehnikapark oli soetatud. Müüsin selle maha. Mida teha rahaga? Hakkasin autosid ostma. Ühtpidi olen sellega hädas, aga teisipidi sisustan pensionärielu,» selgitas ta.

Viiekümendatel said USA autodisainerid inspiratsiooni kiirelt arenevast lennunduse ja rakendinduse valdkonnast.
Viiekümendatel said USA autodisainerid inspiratsiooni kiirelt arenevast lennunduse ja rakendinduse valdkonnast. Foto: Arvo Meeks

Anieri sõnul on lauda kõrvale pargitud Cadillaciga väga palju sõidetud. Igal aastal keskmiselt 5000–7000 kilomeetrit. «Kõige kaugem reis vist oli Krasnodari.»

Pikkadeks reisideks pigem laevaks kvalifitseeruv masin sobib. Pikkust on sel 5,7 meetrit, suur osa sellest massiivne kapott ja tagaosa, millel Anieri teada kõige suuremad «uimed» ehk uimekujulised ornamendid, mis eales sõiduautodele tehasest loodud. Enne 1959. aastat need moega kaasas käivalt aina kasvasid ja edasi hakkasid taas väiksemaks minema.

Arno Anier tegi Cadillac Coupe DeVille'iga tutvustussõidu ka Lõuna-Eesti Postimehe esindusele. Vibratsioone jõuab salongi küllaltki vähe ja mürast jäi eelkõige kõrva vaid tuulemüra.
Arno Anier tegi Cadillac Coupe DeVille'iga tutvustussõidu ka Lõuna-Eesti Postimehe esindusele. Vibratsioone jõuab salongi küllaltki vähe ja mürast jäi eelkõige kõrva vaid tuulemüra. Foto: Arvo Meeks

Auto 6,4-liitrine bensiinimootor arendab 325 hobujõudu ja nagu Anier väiksel sõidul demonstreeris, liigutab suurt autot üllatavalt hästi ning rafineeritult. Ameerika luksusautodes olid juba toona olemas lisad, mis alati isegi tänapäeval enesestmõistetavad pole. Auto elektriaknad liiguvad kiirelt ja vaikselt ning kui need alla lasta, ei jää uste kohale keskele piilarit, nagu autodel tavaliselt, vaid tühi ruum. Elektriline on ka esiiste, armatuuril aga on sensor, mis vahetab vastutuleva sõiduki korral kaugtuled lähituledeks.

Silmapaistev farmeri auto

Arno Anieri kollektsiooni ilmselt kõige silmatorkavam auto on see 1949. aasta Chevrolet 3100, mis on sama vana kui mees ise.
Arno Anieri kollektsiooni ilmselt kõige silmatorkavam auto on see 1949. aasta Chevrolet 3100, mis on sama vana kui mees ise. Foto: Arvo Meeks

Keskmist inimest paneks ilmselt küll lisaks muule enne pikemat sõitu pead kratsima kütusekulu, mis maanteel jääb umbes 15 liitri juurde saja kilomeetri kohta. Auto ise on vastupidav. «Ta sõidab ideaalselt. Siin ei ole suurt midagi välja vahetatud.»

Siseneme lauta. Seal püüab kohe pilku erekollane Chevrolet Advance Design 3100 aastast 1949. Tegu on tüüpilise farmerite autoga ehk pick-up truck’iga, mille sarnased toona USA talunike käes tööd tegid. Selliseid autosid on Eestis kolm ja tema oma on praegu ainuke sõitev. «Täpselt minuvanune. Sellel suvel ma põhiliselt sõitsingi selle autoga. Neid muidugi tegid paljud firmad, Ford ja teised, aga mulle meeldib just see Chevrolet,» kirjeldas Anier.

 

Lapsed kutsuvad autot aga sarnase multikategelase järgi Matuks.

Lapsed kutsuvad autot aga sarnase multikategelase järgi Matuks. «See auto oli väga kehvas seisus. Üks kaabakas oli esiporitiiva haavlipüssiga läbi lasknud. Seda sai mitmed aastad ehitatud. Siia on mõningaid varuosi kulunud,» lisas omanik.

Originaalis oli autol kuuevoldine elektrisüsteem, mille Anier 12-voldiseks ümber ehitas. «Tegin ise uue juhtmestiku. Osa asju sai jätta originaalid. Kuuevoldine starter käib hästi ka 12 voldi peal. Generaator tuli välja vahetada, mõnele näidikule tuli lihtsalt panna takisti vahele ja toimib.»

Lincoln Capri aastast 1954 näeb tagant välja nagu meie mail tuttavam vana Volga ehk GAZ-21.
Lincoln Capri aastast 1954 näeb tagant välja nagu meie mail tuttavam vana Volga ehk GAZ-21. Foto: Arvo Meeks

Järgmisena tutvustas ta esialgu pooliku esiosaga Lincoln Caprit aastast 1954, mis on ainus omataoline Eestis. «See seisab praegu mootoriremondi taga. Põhjavaip on ka puudu, muu on tehtud.»

Tagaosa näeb autol välja küllaltki sarnane ühele tuntud Nõukogude autole. «Kui selle auto ostsin, vaatasin, et see on nagu Vene Volga GAZ-21 koopia,» naeris omanik.

Masina kõrval riiulis seisab hulk auto kroomdetaile. Nende viimistlemine on Arno Anieri sõnul autode taastamise juures üks kallimaid töid. Eestis tema sõnul ses vallas piisavalt korralikku tööd ei tehta, jupid tuleb viia Poola. «Poolakad teevad väga head tööd.»

Vanatehnikahuviline Arno Anier rääkis, et kroomdetaile saadab ta taastamiseks Poola, kus tehakse väga head tööd.
Vanatehnikahuviline Arno Anier rääkis, et kroomdetaile saadab ta taastamiseks Poola, kus tehakse väga head tööd. Foto: Arvo Meeks

Vajadusel müüb metsa

Mõistagi ei ole autode taastamise hobi laiemaltki odav tegevus. Vajadusel saab praegu pensionilisa metsamüügist – Anieril on 25 hektarit metsa. «Ega mul varusid ole, aga selle-eest jätkub tegevust. Alus sai majandustegevusele pandud kapsaäriga. Vedasin Nivaga Venemaa turgudele. Kuradi hästi tõi sisse. Teine äri hiljem oli põrsaäri. Kaks korda aastat käis niinimetatud põrsaralli Pihkva vahet,» meenutas mees.

Laudas püüavad pilku kaks sinist Žigulit, mudelid 2101 ja 2102 aastast 1970. Eriti haruldane on 2101, kuna see on esimese tootmiskuu mudel ja kannab ka originaalseisukorda kinnitavat musta numbrimärki.
Laudas püüavad pilku kaks sinist Žigulit, mudelid 2101 ja 2102 aastast 1970. Eriti haruldane on 2101, kuna see on esimese tootmiskuu mudel ja kannab ka originaalseisukorda kinnitavat musta numbrimärki. Foto: Arvo Meeks

Laudas püüab pilku ka kaheksa mitmesuguses valmimisastmes Žigulit. Lincolni kõrval seisab tolmune Žiguli aastast 1975, mille iluvõrel kaks hirve. «See on mu isa varandus. Aastal 1975 oli isa traktorist, sai lõpuks elu esimese auto. Aga selleni ma ei ole veel jõudnud. Kui elupäevi ja tervist jätkub, tahan selle ka ära korda teha,» rääkis Anier.

Mehe sõnul on kaks põhjust, miks ta on Vene autosid ostnud. «Esiteks puhas nostalgia, nendega hakkasin sõitma. Teine on see, et kaks tükki, 02 ja 06 ma lihtsalt päästsin ära. Sellega mingid Elva poisid hakkasid põllurallit sõitma. Korralik auto, esialgne 06, kus on kroomi küljes ja originaalmootor. Kauplesin, poisid müüsid ära, nende vanaisa auto olla olnud.»

 

Arno Anier,

kollektsionäär

«Kui olin noorem, tekkis kange tahtmine poosetada ja sai ostetud Pontiac Trans Am. Sellega saab rehve kärsatada.»

Kõige ilusamad on praegu ehk kaks omapärast sinist tooni Ladat, 01 ja 02. Esimene neist on eriti rariteetne, esimese tootmiskuu väljalase aastast 1970. See on originaalsust tõendava musta numbriga auto, kuigi Anieri sõnul on selle tagaajamine üldiselt tulutu, sest must number ei anna eeliseid peale pikema ülevaatuse. Igal juhul on autol omajagu Fiati kirjadega juppe, kuna esimene Žiguli oli suurelt jaolt Fiat 124 koopia.

«Auto ostis Leningradist ohvitser, kes toodi Eestisse aega teenima. Aga viie aasta pärast viidi too tegelane mujale ja ta müüs auto poole kallimalt maha Raplamaa metsaülemale. Kuna tollel oli igapäevaseks asjaajamiseks riigiautosid, sõitis sellega ainult kõrtsi ja kirikusse.»

Sama värvi sama mudeli universaalkerega variandi aga sai Anier Rakvere kandist. See on esimese tootmisaasta mudel. «Vedeles ühe taluhoovi peal. Oli ümber tehtud, 05 mootor peal, kere korrast ära.»

Kunagises lehmalaudas ootavad taastamisjärge ka UAZi kaubik ja VAZ 2104 (vasakul).
Kunagises lehmalaudas ootavad taastamisjärge ka UAZi kaubik ja VAZ 2104 (vasakul). Foto: Arvo Meeks

Laudast leiab veel UAZ-bussi, Moskvitš 2140 rallimasina, taastamist vajavad Volgad GAZ-21 ja GAZ-24, samuti Pontiac Trans Am, Ford LTD ja veok GAZ-63. «Kui olin noorem, tekkis kange tahtmine poosetada ja sai ostetud Pontiac Trans Am. Sellega saab rehve kärsatada,» tutvustas Anier.

Pontiac Trans Ami hankis Arno Anier enda sõnul nooremana selleks, et autoga poosetada. Rehvikärsatamiseks sobib see hästi.
Pontiac Trans Ami hankis Arno Anier enda sõnul nooremana selleks, et autoga poosetada. Rehvikärsatamiseks sobib see hästi. Foto: Arvo Meeks

GAZ-63 on valmistatud 1950ndate alguses ehk Stalini ajal. Sellel on veel kapotil kiri, et masin on tehtud Molotovi-nimelises tehases. Tema poja Ford LTD-l on sees aga lausa 7,5-liitrine mootor. «Seda autot kutsutakse juudiks. Tead, miks? Eesnahk on ära lõigatud. Pool katust on ainult nahast,» naeris Anier.

Selle 1976. aasta Ford LTD kapoti all on suisa 7,5-liitrine mootor.
Selle 1976. aasta Ford LTD kapoti all on suisa 7,5-liitrine mootor. Foto: Arvo Meeks

Tüdrukud tahtsid rolleriga sõitma tulla

Selgub, et seegi pole veel kõik. Anier viib meid ka teise hoonesse, kus seisab teiste seas samuti ainuke omataoline masin Eestis, 1939. aasta LaSalle, mis oli General Motorsi Cadillaci haru luksusmark. Anier rääkis, et sellel autol on veel puudu suur hulk kroomdetaile, mis praegu Poolas tegemisel. Tööd on sinna kulunud teistsugustki. Näiteks oli ostes puudu tagaaken koos tihendiga. Aknaklaas tuli augu järgi uus valmistada. «Aga tihendit netu. Tal on spetsiaalse kujuga tihend.»

Eesti ainuke omasugune LaSalle aastast 1939 ootab veel Poolas viimistlemisel olevaid kroomdetaile.
Eesti ainuke omasugune LaSalle aastast 1939 ootab veel Poolas viimistlemisel olevaid kroomdetaile. Foto: Arvo Meeks

Selles garaažis leidub aga veelgi nostalgilisemaid sõidukeid. Näiteks punane 1975. aasta Zaporožets. Kuigi mitte see konkreetne auto, oli Anieri elu esimene neljarattaline sama aasta sama värvi sapakas. Auto teenis peret hästi. «Tolleaegne äiapapa sai invasapika ostuloa. Kuna ta oli alusetult represseeritud, anti kompensatsiooniks käsitsijuhtimisega sapakas. Ainult soojendus kippus jukerdama, aga kõik muu toimis ideaalselt.»

Sellise 1966. aasta Vjatka rolleriga oli Arno Anier koolis popp poiss.
Sellise 1966. aasta Vjatka rolleriga oli Arno Anier koolis popp poiss. Foto: Arvo Meeks

Samas seisab ka helesinakasroheline roller Vjatka aastast 1966, mis samuti sama mudel, nagu Arnol oli noorena. «Aastal 1966 olin keskkoolipoiss. Isa traktoriga tegin haltuurat. Tõrva rahval olid ümber linna aiamaad. Käisin õhtuti aiamaid harimas, natuke toetas isa ka. Ostsin motorolleri, kui 11. klassi läksin. Olin kõva poiss. Enamik käis jalgsi, mõni jalgrattaga. Tüdrukud kõik tahtsid taha istuma tulla,» naeris ta.

Arno Anieri külgkorviga Kawasaki mootorratas on pikkadeks retkedeks varustatud panipaikadega.
Arno Anieri külgkorviga Kawasaki mootorratas on pikkadeks retkedeks varustatud panipaikadega. Foto: Arvo Meeks

Õigupoolest on Anieril veel märkimisväärseid sõiduvahendeid. Viimaks viis ta meid veel järgmisesse hoonesse, kus seisid katete all mootorrattad. Seal tutvustas ta Kawasaki mootorratast, millele lisas külgkorvi. Selle kõrval on esimese põlvkonna külgkorviga IŽ Jupiter, edasi Harley Davidson WLA, mis on USA armee Teise maailmasõja aegne mootorratas, kuhu külge käis Thompsoni käsikuulipilduja. Tegelikult tunnistas mees, et laka peal on veel juppideks laiali kolm Volgat ja paar sapakat, kusagil seisab käigukastita Tšaika ja Ritsus on juppideks laiali 1923. aasta puuratastega Cadillac. Aga jäägu mõni neist oma aega ootama tulevaste lugude tarbeks.

Märksõnad
Tagasi üles