Kiri: ajaloomälu eitajad on kui emasalgajad
Sügishämude taha jäid suvised etendused, sealhulgas Seto kuningriik, mis iseenesest ongi terve päev kestev etendus. Minagi esinesin seal, mängisin-laulsin omaloodud «Petseri valssi».
Etenduse humoorika osa täidab Seto sõjavägi, sest kui kaks kolmandikku Petserimaast ehk kultuurilises mõttes nimetatud Setomaast on allutatud, siis keegi ju ei usu, et saunavihtade ja muruniidukitega saab kaitsta järelejäänud kolmandikku.
Tutvustasin telgis oma raamatuid ja mängisin pilli. Samas telgis pidas loengu Petserimaa tähtsamatest inimestest ajaloodoktor Aldo Kals, Tartu rahu põlistamise seltsi liige.
Telgi kõrval oli Petseri maakonna lipp, samuti Ingerimaa lipp. Ja siis tulid kohale naine ja mees ning lajatasid: «Mingit poliitilist reklaami ei tohi Seto kuningriigis teha!»
«Kas ajaloomälu on siis mingi reklaam?» küsisin.
«Olgu need lipud koristatud, muidu lähete ise kõigega siit minema!» säristasid kärkijad.
Karjapoisikesena olen vasikatega võidu jooksnud, isegi edukalt, aga nondega polnud seda teha mõtet.
Kodus meenutasin endale veel kord seda, mida ammu tean: väga paljud inimesed ei saa aru, et Petserimaa on Ema, Setomaa tema Tütar. Petserimaad tuntakse sellenimelisena juba pea 550 aastat. Setomaa-nimeline moodustis on natuke üle saja aasta vana.
Kui ülemöödunud sajandi lõpus ilmusid Petserimaa küladesse etnograafid, geograafid, kartograafid, antropoloogid ja keeleuurijad, küsisid nad Petserimaa eestlastelt: kes te sellised olete? «Mi olõmi Sõto maa rahvas,» öeldi vastu. Sealt see Seto.
600 aasta vältel käis keskmiselt iga viie aasta tagant Petserimaast üle sõjavägi. Küllap oli neid kordi rohkemgi.
Siseminister Kaarel Eenpalu määrusega 1935. aastal loeti setod eestlasteks. Mu vanemad olid sellega väga päri. Ma ise olen samuti Petserimaa eestlane, kes seto murdekeeles kirjutanud.
Kui nüüd setod või teised käsivad ära koristada kõik, mis Petserit, Petseri maakonda ja Petserimaad meelde tuletab, tähendab see, et setost Tütar salgab maha oma Ema – Petserimaa.