Toomas Nigola: hingedepäev kätkeb endas ühtaegu nii kurbust kui ka rõõmu

Toomas Nigola, EELK Põlva Maarja koguduse õpetaja Foto: Arved Breidaks

Homme tähistatav hingedepäev võiks meie mõtteid suunata ühtaegu kahes suunas: ühelt poolt meiega samas aegruumis elavate ja teisalt juba igaviku lävepakust üle astunud kaasinimeste, iseäranis meile kõige armsamate poole.

Elavatele mõeldes avastame, et käes on üha pimedam aeg, mis vägisi püüab inimeste enesetunnet sandimaks muuta. Vaid heledas valguses toodab ju inimkeha kuuldavasti õnnelikkusehormooni serotoniini, mis teeb meid tegusaks, erksaks ja rõõmsameelseks.

Kui aga päevavalgust jääb üha vähemaks ja sellele lisavad veel oma nukrusenoote juba mitmendat hooaega järjest ka koroonaohuga seotud hirmud, vaevused ja piirangud – kust siis eluga jätkamiseks rõõmu leida? Äkki peame siis ise üksteisele valgustajateks olles rõõmutegijaiks saama? Hedonismi paradoksiks nimetatakse mõnikord seda tõdemust, et lühim tee õnnelikuks saamiseni on püüda kedagi teist õnnelikuks teha või vähemalt pühenduda mingi endaülese eesmärgi saavutamisele.

Eesti luuletaja Ott Arder on kord mõtisklenud: «Elas kord üks küünal / ja põledes lühenes. / Ära põles küünal, /kuid pimedus vähenes.» Jah, põlev küünal kulub viimaks ära küll, süütamata küünal aga ei tee sedagi. Süütamata küünal ja teistele pühenduva armastuseta elu on mõlemad ühtviisi kasutud. «Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas,» lausub Õnnistegija meile kõigile.

Meile tuttavast aegruumist lahkunute meenutamine hingedeajal kätkeb endas samuti mitut suunda. Seal peitub ühtaegu rõõmu ja kurbust. Mida enam aega lähedase inimese lahkumisest möödub, seda suurem on loodetavasti rõõmu osakaal. Selle rõõmu osakaal, mis võrsub kaunitest mälestustest ühiselt läbi elatud tänuväärsetest hetkedest; tänust heategude eest, mida meie vanemad või vanavanemad, sõbrad või ehk lapsedki on meile osutanud. Seal on küllap ka rohkemal või vähemal määral kurbust lahusoleku, ütlemata jäänud tänusõnade või leidmata jäänud lepituse pärast.

Kui aga päevavalgust jääb üha vähemaks ja sellele lisavad veel oma nukrusenoote juba mitmendat hooaega järjest ka koroonaohuga seotud hirmud, vaevused ja piirangud – kust siis eluga jätkamiseks rõõmu leida? Äkki peame siis ise üksteisele valgustajateks olles rõõmutegijaiks saama?

Meie usu imeliste tõdede hulka kuulub õnneks ka teadmine, et on siiski midagi, mida saame teha nendegi heaks, kelle elutee maa peal on lõpule jõudnud. Saame nende eest palvetada aja ja igaviku Issanda poole. Palve võib ühendada neidki, keda surm lahutab.

Vana Testamendi Tarkuseraamatus tõdetakse, et õigete elud ei hävine surmas, vaid nende hinged on Jumala käes. Ka siis, kui põrm jälle mullaks saab, nagu tõdeb Koguja. Surm ei ole lõpp-peatus. Me kõik oleme loodud igaviku jaoks.

«Õigete hinged on Jumala käes ja neid ei puuduta ükski piin. Rumalate silmis näivad nad olevat surnud, ja nende äraminekut peetakse õnnetuseks, lahkumist meie keskelt hukatuseks; nemad aga on rahus. Sest kuigi neid inimeste meelest nuheldakse, on nende lootuseks täielik surematus. Pärast kerget karistust saavad nad osa rohkest heast, sest Jumal on neid proovile pannud ja leidnud, et nad on tema väärilised,» tõdetakse Tarkuseraamatus.

Laias laastus on kolm asja, mis võivad inimese hingele osaks saada siis, kui ta hing kehast välja läheb ajaliku elu lõppedes. Kõige hirmsam on nende olukord, kes surevad Jumalat ja tema armastust ära põlates või suisa vihates. Põrgu on õudne asi ja nende heaks, kes selle on valinud, ei saa me kahjuks enam midagi teha.

Need, kes lahkuvad siit ilmast niisuguses armuseisundis, et nende hinged pea täielikult Jumala armastusega ühte on kasvanud, saavad juba enne viimset kohtupäeva ja ihude ülesäratamist kogeda Jumala vahetust nägemisest võrsuvat kirjeldamatut õnne. Nende heaks pole meil vaja midagi teha – nemad ise palvetavad hoopis meie eest.

Meie asi on palvetada nende eest, kes pole surnud Jumalat vihates, aga ka mitte veel täiuslikena. Neid ootab enne pulmapeole pääsemist – kui Õnnistegija räägitud võrdpilti kasutada – puhastuskuur, mille vorm ja pikkus sõltub iga konkreetse inimese hinge seisundist surma hetkel. Puhastustules viibijaist on läbi ajaloo õige mitmetel olnud võimalik elavatele ilmuda ja neilt (elavailt) abi paluda.

On terve hulk niisuguseid üsna hästi dokumenteeritud juhtumeid, mis annavad alust teadmisele, et puhastustules viibijad kannatavad kangesti. Nii nagu elavad mõnikord hambaravitoolis või mõne muu valuliku meditsiiniprotseduuri käigus, mis kõigile ebameeldivustele vaatamata neile ometi vajalik on. Ometi saavad veel siin ilmas elajad neid oma eestpalvete ja heategudega aidata.

Mida enam aega lahkumisest möödub, seda suurem on loodetavasti rõõmu osakaal. Selle rõõmu osakaal, mis võrsub kaunitest mälestustest ühiselt läbi elatud tänuväärsetest hetkedest; tänust heategude eest, mida meie vanemad või vanavanemad, sõbrad või ehk lapsedki on meile osutanud.

Nõnda siis on hingedepäev meile kutse oma elud aina innukamalt suunata nii elavate kui ka puhastustules viibivate ligimeste õnnistamisele. Mida paremat saaksimegi ära teha nende tundide, päevade ja aastatega, mida veel loodame siin ilmas elada? Kuni hing on sees, on see meie asi.

Kui süütame hingedepäeval küünlad koduaknal või lähedaste kalmudel, tehkem seda eestpalvena nende eest, kelle taevateed igatseme valgemaks muuta. Hubisevaid küünlaleeke vaadeldes lubagem neil endile meelde tuletada, et siin maa peal peame ka ise olema üksteisele valguseks.