Maarius Suviste: Arno ja Teele testimine

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli testimine juba alanud. Miks mitte ei võiks tänapäevane «Kevade» just nõnda alata. Sest «oh aegu, oh kombeid».

Haridus- ja teadusministeeriumi eestvedamisel on üldhariduskoolides teatud kurja viiruse vastu testitud novembri algusest saati. Testitud on nii õpilasi, õpetajaid kui koolitöötajaid. Ja eelmisel nädalal teada antud viimaste andmete järgi on kokku tuvastatud 2283 positiivset kiirtesti.

See ei olegi ju paha tulemus. Selles mõttes, et võimalikud viirusekandjad, paljud tõenäoliselt endalegi teadmata, on kohe avastatud. Ning sellega on välditud suurte koolikollete tekkimist.

Olgu selle tõestus viimane näide siit kandist. Kõige rohkem positiivseid õpilaste teste – koguni 18 – oli eelmisel nädalal ühes Valgamaa koolis. Ja edasised vajalikud meetmed sai kohe kasutusele võtta. Kümme või enam õpilast said positiivse testitulemuse veel kolmes koolis mujal Eestis.

Kui jätta kõrvale rabistades tehtud ning üle mõistuse palju raha nõudnud testihange, siis tundub, et üle pika aja on astutud väga õige samm. Kogu ühiskonna heaks. Nagu senise kogemuse põhjal näha, on testimine aidanud koole avatuna hoida ning pakkunud kooliperele hädavajalikku lisaturvatunnet.

Kui on võetud eesmärgiks koolipere testimine, siis toimugu see koolis.

Juba on kõlanud, et ministeerium kavatseb kiirtestimistega jätkata veebruarini. Muidugi sõltuvat kõik viiruse leviku olukorrast. Tõenäoliselt see aeg pikeneb. Mine tea, ehk tuleb ka nentida: koolipere kiirtestimine tuli selleks, et jääda. Vähemalt mõneks ajaks. Et uksed avatuna hoida ja üleüldist kaugõppele saatmist vältida.

Aga võiks olla ikka nii, et kiirtestimisi viiakse läbi koolis. Kui on võetud eesmärgiks kooliperet testida, toimugu see koolis. Vähemalt algklassiõpilaste puhul. Võib-olla mõne vanema klassi seas ka veel.

Sest ei tea ju, kas kodus üldse testi tehakse, enne kui laps kooli läheb. Ei tea ju, kas kodus tehakse testi ikka õigesti – seda enam, kui selle protseduuri järelevaatajal ehk lapsevanemal vastav kogemus puudub ning pealegi pole juhuslikult kaasas ka kasutusjuhendit. Seda vastutust ei saa kodu peale veeretada, see olgu kooli pärusmaa.

Eesmärk on ju kõigil üks: koolimaja lahti hoida. Ka olukorras, kus juba räägitakse, et tänapäevane koolielu äkki peakski olema üha rohkem hübriidõppe vormis – nii koolis kui kodus.

Või peaks tänapäevane «Kevade» hoopis nõnda algama: kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli Teele juba kaugõppele saadetud.