Kaspar Kurve: rohepöörde iva peitub tegudes

Kaspar Kurve Foto: Eero Vabamägi

• Kliimakonverentsi kokkulepped võinuksid olla märksa ambitsioonikamad.
• Paljud kliimaalaased lubadused kipuvad jääma ainult paberile.
• Eesti on rohepöördele üleminekul olnud pigem sabassörkijate seas.

Glasgow’s peetud kliimakonverents on lõppenud. Tegemist oli juba 26. taolise tippkohtumisega ning seekordse kokkusaamise kontekstis täitus vaat et terve globaalne meedia loosungite ja väidetega nagu «tegu on viimase võimalusega» või «kas nüüd või mitte kunagi». Analüütikute arvamused lähevad konverentsi edukuse suhtes lahku. Fakt on, et mingisuguseid kokkuleppeid sõlmiti, aga ka see, et praegused sammud ei ole piisavalt ambitsioonikad, et hoida planeedi soojenemine kokku lepitud 1,5 kraadi piires.

Kliimasoojenemine pole mitte usu, vaid pigem usalduse küsimus. Meist enamikul on õnneks komme usaldada oma ala eksperte. Sajad tuhanded teadlased üle maailma, kes räägivad inimtegevuse hukatuslikust mõjust meie ökosüsteemile, on samuti oma ala eksperdid. Ja konsensus siinkohal on vaieldamatu: inimtegevus praegusel kujul muudab meie planeedi lähiajal inimestele ning paljudele teistele liikidele elukõlbmatuks.

Kliimasoojenemine on otseselt seotud kasvuhoonegaaside sisaldusega atmosfääris, mis on võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga tohutult kasvanud. Õnneks saavad sellest aru kõik riigid ja kõik, vähemalt sõnades, on valmis probleemiga tegelema. Ainus probleem seisneb selles, et eri riigid näevad erinevaid lahendusi.

Atmosfääri ei huvita absoluutselt, millisest maailma piirkonnast CO₂, metaan ja teised gaasid sinna satuvad. Atmosfääri ei huvita ka riiklikud huvid. Me kõik oleme kliimakriisis koos ja ainult ühiste kokkulepete ja tegutsemise alusel on võimalik inimkonna ajaloo üks suurimaid katsumusi edukalt lahendada.

Glasgow’s istusid ühe laua taga väga erinevatel positsioonidel olevad maailma liidrid. Näiteks Kiribati ja Nauru riigijuhtidel on sõna otseses mõttes selg vastu seina: kliimasoojenemisega kaasnev maailmamere tõus muudab need väikesed saareriigid lähikümnenditel elamiskõlbmatuks. Kaotada ei ole enam midagi, sest samamoodi jätkates kaovad need riigid maailmakaardilt üldse.

Samas ei taha suurimad saastajad tegutseda nii kiiresti kui vajalik, sest kaalul on majanduslikud huvid ja väidetavalt miljardite inimeste sotsiaalmajanduslik olukord. Paradoksaalselt unustatakse, et kliimamuutuste mõjud hammustavad juba praegu suure tüki riikide rahakotist. Olgu näitena toodud kas või sagenenud tormid, üleujutused ja põuad.

Me ei räägiks praegu ülikõrgest elektri hinnast, kui oleksime suutnud õigel ajal teha tulevikku vaatavaid otsuseid.

Kliimasoojenemine on suuremale osale maailmast endiselt abstraktne ja kauge mõiste. Väga vähesed on nõus oma elustandardis kompromisse tegema, et järeltulevatel põlvedel oleks šanss samuti meie planeedil elada.

Teadlaste seisukohad, kuidas riigid käituma peaksid, on üsna üksmeelsed ja selged. Vaadates aga peamisi Glasgow’s tehtud otsuseid, tuleb nentida, et nendega küll mõneti arvestati, kuid ilmselgelt mitte piisavalt.

Teretulnud on, et suurem osa riike on ka individuaalsetes kliimaeesmärkides kokku leppinud. Ühena viimastest avaldas oma süsinikneutraalsuse saavutamise kuupäeva India – see peaks juhtuma aastaks 2070. EL ja USA rihivad aastat 2050, Hiina 2060. Iseenesest tore, küll liiga aeglane, kuid siiski märgiline, et need eesmärgid on seatud. Elu on aga näidanud, et sellised deklaratiivsed avaldused jäävadki pahatihti vaid paberile.

Aastaks 2020 pidanuks 2009. aastal toimunud kliimakonverentsil kokkulepitu järgi lõppema metsade raadamine. Kuid see on olnud kiirem kui eales varem. Uue kokkuleppe kohaselt peaks raadamine maailmas lõpetatama aastaks 2030…

Aastal 2009 lepiti kokku, et aastal 2020 pidanuks startima fond, kus iga-aastaselt pidanuks arenenud riigid arengumaid 100 miljardi USA dollariga toetama rohepöörde elluviimisel. Fond pole käivitunud. Glasgow’s oli arengumaade liidrite häält kuulda küll: nõuti, et rikkad saastajad kompenseeriks arengumaadele kahjud, mida kliimasoojenemine neile põhjustab. Hääl oli kõva, aga reaalsuses lepiti kokku, et teemat arutatakse kunagi tulevikus.

Teadlased on üksmeelel, et kui tahame planeedi soojenemise hoida 1,5 kraadi piires, peaks aastaks 2030 atmosfääri erituma mitte enam kui 26,4 gigatonni kasvuhoonegaase. Glasgow’s leppis poliitiline eliit kokku, et see arv saab olema hoopis 41,9 gigatonni – üle 50 protsendi suurem teadlaste sõnul ainuvõimalikust variandist.

Isegi kivisüsi, mis on suurim kasvuhoonegaaside tekitaja, sai olulise võidu. India eestvedamisel kadus allkirjastatud dokumendis sõnastus «kivisöe kasutamise lõpetamine» ning asendus sõnastusega «kivisöe kasutamise vähendamine».

Ma tahaks väga loota, et mentaliteet «pärast meid tulgu või veeuputus» kaob meie mõtteviisist üsna pea. Lääne-Euroopas ongi see nii minemas ning uus generatsioon, kelle elu kliimasoojenemine otseselt mõjutama hakkab, on keskkonnateadlikum. Ida-Euroopas ja eelkõige arengumaades võtavad need protsessid natuke kauem aega.

Rohepöördel pole Eestis hea imago. Kliimasoojenemine tundub kauge ja abstraktne, aga elektri hind vägagi reaalne. Rohepööre võib tõepoolest kulukas olla, aga võimalikud tulud kaaluvad iga kulutatud euro üles, seda eeldusel, et suudetakse mõelda kaks sammu ette ning teha pikaajalisema kasuteguriga investeeringuid.

Kunagi ammu olime julged digitiigrid, nüüd on aeg võtta uus ambitsioon ning teha Eestist kõige jätkusuutlikum riik maailmas.

Näiteks praegune elektri hind ei tohiks kellelegi üllatusena tulla. Põlevkivienergiast väljumisest ning taastuvenergiale ülemineku olulisusest on räägitud vähemalt kaks aastakümmet. Valminud on tööd, mis välja toonud konkreetsed sammud selle saavutamiseks. Meie valitsused otsustasid aga eelistada just põlevkivist energia tootmist ja nüüd on tulemus käes. Me ei räägiks ülikõrgest elektri hinnast, kui oleksime suutnud õigel ajal teha tulevikku vaatavaid otsuseid.

Me ei tohi rongist maha jääda, sest Eesti ei ole muust maailmast eraldi seisev saareke. Maailma kurss on selge: süsinikneutraalsus ja jätkusuutlikkus. Eesti on seni olnud sabassörkija, otsused on vastu võetud alles siis, kui tõepoolest muud varianti enam pole. See peab muutuma, sest hiljaks jäämine tähendab ka meeletut majanduslikku kaotust.

Kunagi olime julged digitiigrid, nüüd on aeg võtta uus ambitsioon ning teha Eestist kõige jätkusuutlikum riik maailmas, kus väärtustatakse võrdselt nii inimese kui keskkonna heaolu. Meil on kõik eeldused selleks olemas: oleme väikesed, dünaamilised, avatud, digipädevad ja meil on veel, mida hoida ja kaitsta. Taastuvenergia on olevik ja tulevik ning eesrindlikkus ja ambitsioonikus on võti, mida peaksime kasutama. Variant on seda muidugi ka mitte teha ning jätkata vanaviisi, kartes teha julgeid otsuseid. Sel juhul on aga praegune elektri hind köömes, võrreldes nende üllatuste ja katsumustega, millega meil varsti on vaja hakata rinda pistma.