Jaan Rapp: infosõdade ajastu

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Maailm pole ilmselt kunagi olnud nii avatud kui praegusel, 21. sajandil. Ja seda mitte ainult füüsilis-geograafilisel tasandil, vaid ka info mõttes.

Ometi võime ka tänapäeval Kreeka filosoofi Sokratese kombel tõdeda, et teame vaid üht: et me õigupoolest midagi ei tea. Ja seda hoolimata teaduse arengust ning info edastamise viiside paljususest. Just info rohkus ja asjaolu, et see muutub nii kiiresti, toob kaasa selle, et kokkuvõttes teame maailma asjadest ikkagi hämmastavalt vähe. Samas on selle kohta, mis meile tegelikult korda läheb, infot leida üsna kerge. Iseasi, kui kvaliteetne see info alati on.

Palju on avaldatud imestust selle üle, et kui pagulased kusagil kinni peetakse, leitakse neil väga tihti kaasas olevat samasugused moodsad nutiseadmed, mida kasutame ka meie Euroopas. Aga siingi on küsimus info omamises. Väljaminek sellise tehnikavidina soetamiseks tehakse, kuna selle omamine on ka vaesuses vireledes või ohtlikul pagulasteekonnal oluline. Sest selle kaudu saab leida olulist teavet.

Kokkuvõttes teame maailma asjadest ikkagi hämmastavalt vähe.

Just sellised seadmed aitavad jõuda reeglina inimestel infoni, mis paneb ihkama kodumaalt lahkuda. Ja tihtipeale mitte sellepärast, et elu oleks otseselt ohus sõja tõttu või näljasurm ähvardamas.

Moodsad seadmed toovad inimestele pildikesi moodsast maailmast. Nii võib näiteks Iraagis elavale kurdile tunduda elu Euroopas sedavõrd ahvatlev, et ta on valmis jätma kodupaiga ja võtma ette riskantse teekonna sinna, kus rohi rohelisem näib. Seda enam, et näilisest heaolust hoolimata oma riiki ju kurdidel pole.

Paraku jääb sel moel infot hankides tihti paljugi olulist kahe silma vahele või langetakse suisa valede võrku. Reportaažid Poola-Valgevene piirilt või Iraagist on kaamera ette toonud inimesed, kes räägivad, kuidas nad arvasid tõepoolest, et Valgevene kaudu kas või näiteks Saksamaale pääseda on imelihtne.

Teadupoolest aga nii pole. Tegu on taas kord olukorraga, kus ühelt poolt on maailm justkui avatud ja infot palju, aga teisalt on teave, mis inimesteni jõuab, tihtipeale kas objektiivsetel põhjustel või kellegi teadlikul suunamisel valikuline.

Minu lapsepõlves räägiti palju ohust, et võib puhkeda Kolmas maailmasõda. Võimalik, et see ongi juba puhkenud, aga see on eelmistest sedavõrd erinev, et me ei taju seda maailmasõjana. Sest kolmas maailmasõda võib olla just infosõda.