Enel Liin: riik on osa elanikkonnast just kui unustanud

Enel Liin Foto: Arvo Meeks

Kui president Kaljulaid kaks aastat tagasi Räpina valda külastas, küsis ta minult, milles on minu arvates meie riigi suurim probleem. Vastasin, et mulle on kõige tähtsam stabiilsus ja selle tagab vallajuhile ning omavalitsusele järjepidev otsuste elluviimine ja see, kui valitsus võetud suundadele kindlaks jääb. Stabiilsuse puudumine ongi Eestis viimaste aastate suurim probleem. President oli minuga nõus ja selle sõnumi viis ta ka meediasse.

Väga keeruline on valdadel pikemaajalisi plaane teha, kui suunised, mis meie tegevustele rahastuse kaudu tulevad, on iga valitsusega kardinaalselt muutunud. Näiteks on mõne valitsuse puhul olnud suur probleem nii-öelda betooni panustamine ja laenamine, teine valitsus vastupidi – kutsub seda tegema.

Arvan, et iga vald lepib arengukava ja eelarvestrateegia kaudu oma elanikega ise kokku, kuhu ja kuidas oma raha suunab. Siinsete elanike koduvalla elukeskkonna loojana kipume sageli jääma mitme tule vahele ja süüdlanegi on alati võtta: kohalik omavalitsus. Oleme meelsasti riigile abiks, kui meil oleks selleks ka raha. Kahjuks aga ei käi paljude delegeeritud kohustustega kaasas piisavat kogust raha, et neid ootusi täita.