R, 9.12.2022

VIDEOLUGU ⟩ Šveitslane ampsab paremad lihatükid endale

Šveitslane ampsab paremad lihatükid endale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Baltic Vianco OÜ juhataja Janek Mustmaa sõnul on Eesti lihaveisel Šveitsis hea maine.
Baltic Vianco OÜ juhataja Janek Mustmaa sõnul on Eesti lihaveisel Šveitsis hea maine. Foto: Arvo Meeks
  • Lihaveise kasvatajate äri on viimastel aastatel mõõnanud.
  • Sel sügisel on ilmnenud esimesed märgid hinnatõusust.
  • Lihaveiste paremad tükid eksporditakse.

Lihaveiste kasvatajatel on pärast mitmeaastast turu madalseisu tärganud sel sügisel lootus, et liha hinna tõus Euroopas lubab neilgi määrida jõululauas leivale paksema kihi võid ning mõelda uuel aastal lihakarja suurendamisele.

«See aasta on eriline selle poolest, et kui sügiseti lähevad veise hinnad allapoole, siis sel aastal on pööranud pigem tõusule. See on kindlasti vesi veisekasvatajate veskile, võtab pessimistlikku nooti maha ja annab lootust vaadata tulevikku,» rääkis Võrumaal Sännas veiste kokkuostuga tegeleva Baltic Vianco OÜ juhataja Janek Mustmaa.

Tema sõnul kujuneb Eestis makstav lihaveiste kokkuostuhind Euroopa ühisturul ning seal on hinnad tõusuteel. «Eestlane pole harjunud veiseliha sööma, mis tähendab, et on vaja veiseliha eksportida ja hinna teeb ekspordinõudlus,» selgitas Mustmaa.

Kallimad tükid Šveitsi

Baltic Vianco OÜ on üks kolmest šveitslastele kuuluvast Baltikumi ettevõttest, mis siit Šveitsi turu tarbeks kvaliteetset veiseliha hangib. Loomad ostetakse Sännas kokku, tapetakse ja töödeldakse Arke lihatööstuses ning müüakse edasi. Novembri lõpunädalal ootas Sännas oma saatust näiteks kümmekond herefordi tõugu veist. «Nende teekond lõppeb tapamajas ja sealt edasi läheb tee tarbijate toidulauale. Mingi osa neist veistest rändab Šveitsi turule, šveitslase toidulauale,» lausus Mustmaa.

Eeskätt jõuavad šveitslaste toidulauale hinnalisemad lihatükid, nagu välis- ja sisefilee, kintsutükid – need on lõigud, millega Eestis kasvanud veis suudab odavamate Lõuna-Ameerika sarviliste lihaga võistelda ja olla ookeanitagusest odavamast lihast nõutum.

Teadlikud tarbijad

«Tarbija tunneb üha rohkem huvi, kuidas see loom on kasvanud ja toidulauale jõudnud,» rääkis Mustmaa. «Mitte ainult kasvamine pole oluline, vaid tootmise ja töötlemise protsess tervikuna. Kontrollitud tootmise ning töötlemise kaudu on võimalik küsida tarbijalt rohkem raha ja tarbija on valmis selle teadmise eest kõrgemat hinda maksma.»

Lihaveised Kaupo Kutsari laudas.
Lihaveised Kaupo Kutsari laudas. Foto: Arvo Meeks

Lihaveiseturg on viimastel aastatel olnud Eesti farmeritele heitlik ning pannud nende maksevõime proovile. Oma kaika viskas veisekasvatajate kodaraisse ka koroonapandeemia, sest pikka aega olid suletud restoranid, kus aga veiseliha tavaliselt hästi kaubaks läheb.

Janek Mustmaa, Baltic Vianco OÜ juhataja

«See aasta on eriline selle poolest, et kui sügiseti lähevad veise hinnad allapoole, siis sel aastal on pööranud pigem tõusule. See on kindlasti vesi veisekasvatajate veskile, võtab pessimistlikku nooti maha ja annab lootust vaadata tulevikku.»

«Vaatasin just järele: kui 2014. aastal maksti alla aastaste nuumloomade puhul, kes Türki lähevad, 2,5 eurot kilo elusloomast, siis praegu makstakse sama palju,» ütles Valgamaal umbes 140-pealist limusiini tõugu lihakarja pidav Kaupo Kutsar. «Elu ei saa eriline meelakkumine olla, sest kõik muu on samal ajal kallimaks läinud.»

Kutsari sõnul käib liha, sealhulgas veiseliha tõhus töötlemine Euroopas, kus üks Poola tapamaja suudab rohkem loomi lihaks teha kui Eesti lihatööstused kokku. See röövib Eesti loomakasvatajalt võimaluse hinnaga konkureerida ning sestap kasutavad siinsed tööstused varmalt välismaist toorainet. «Kodumaist liha on vaja ainult värske liha letile, ülejäänule pannakse märgid peale ja müüakse kodumaise pähe. See on üks põhilisi asju, mis turgu moonutab,» lisas Kutsar.

Valgamaal lihaveiseid kasvatav Kaupo Kutsar tõdes, et Türki müüdavate noorloomade hind pole viimastel aastatel tõusnud.
Valgamaal lihaveiseid kasvatav Kaupo Kutsar tõdes, et Türki müüdavate noorloomade hind pole viimastel aastatel tõusnud. Foto: Arvo Meeks

Piima asemel liha

Võrumaal viimased neli aastat lihaveise ammede kasvatamisega tegelev Karin Sepp  jõudis lihaveisteni pärast paarisajapealise piimakarja müüki 2017. aasta jaanuaris. «Kui me oma 200 piimalehma ära müüsime, oli valik, mida edasi teeme. Otsus oli, et peame lihaveiseid ja sinna kõrvale ka nuumveised, sest meil on palju püsi­rohumaid, kus neid suveperioodil nuumata,» lausus ta.

Viimased aastad pole lihaveiste kasvatajatele olnud just parimad, kuid tänavu on Sepal ometi tunne, et paremad ajad on tulekul. «Sellel aastal on esimest korda nii, et kui 1. september on liha kokkuostus hinnad languses, siis esimest aastat pole hinnad langenud, vaid on teinud väikese tõusu. Kas see nüüd näitab, et meil on liha vähe või on see maailmaturul mingi hetkeline pöörang, sellele ma vastust ei tea, aga tundub selline müstiline aasta,» ütles Karin Sepp.

Võrreldes piimakarjaga annavad lihaveised tema sõnul farmerile pisut rohkem manööverdamisruumi, sest kui piim on kiiresti riknev kaup, mis tuleb iga päev talust välja müüa, siis lihaveise müügihetke saab pisut planeerida.

«Loomulikult on tähtis, et leiaksid talle maksimaalse väärinduse,» lisas Sepp. «Kõige lihtsam on viia tapamajja, aga kui suudad natukenegi ümber töödelda ja tootjalt-tarbijale-ketti arendada, on kõik võimalik ja sellisel juhul oleks see pikaajaline projekt, mille puhul vaeva näha.»

Teeb võsast pargi

«Kuna [lihaveise] rahavood on väiksemad, on Euroopas lihaveisekasvatust päris tugevasti toetatud,» ütles Eesti lihaveisekasvatajate seltsi auliige, maapoliitik Ivari Padar. Tema sõnul täidab lihaveisekasvatus Euroopas mitut eesmärki: «Liha tootmine, aga ka meie rohumaade väärindamine ja emotsionaalne pool, sest kui liikuda Eestis ringi, siis vabakarjatamise loomadeks ongi valdavalt ainult lihaveised jäänud. Ma ise olen lihaveiseid kasvatanud ja kuidas nad loodust kaunistavad – igast võsaalusest jääb park järele.»

Padar alustas lihaveiste kasvatamise propageerimist paari kümnendi eest põllumajandusministrina, mil piimapukid tema silme all ajalukku kadusid ning nõutule maainimesele tuli piimalehma pidamise asemele välja pakkuda keegi teine. Selleks sai lihaveis.

Kaupo Kutsari sõnul käib liha tõhus töötlemine Euroopas, kus üks Poola tapamaja suudab rohkem loomi lihaks teha kui Eesti lihatööstused kokku. See röövib Eesti loomakasvatajalt võimaluse hinnaga konkureerida.

«Väiketootjal ei olnud enam varianti, mida piimaga pihta hakata ja siis hakkasime vaatama, kuidas pakkuda taludele välja elementaarne tehnika ja tahe maal tegutseda, võimalusi. Lihaveisekasvatus oli üks võimalus,» sõnas Padar.

Tõsi, eestlase toidulaual laiutab kaks aastakümmet hiljem endiselt sealiha, kuid ka kallimad lihaveisetükid on seal jupphaaval endale ruumi teinud. «Selge, et sealiha on ja jääb ka tulevikus kõige populaarsemaks, aga kindlasti on nüüd ka rohkem veiseliha tarbima hakatud,» sõnas Padar.

Tema sõnul on veiseliha toidukultuur Eestis veel väga õhuke. «Nõukogude ajal oli see kas tapetud noorloom või utiliseeritud lehm, kellest keedeti boršisuppi, aga loomaliha oma detailides ja nüanssides on viimase paarikümne aasta teema. Eesti inimesed teavad nüüd rohkem ja teavad, et seda on keerulisem teha kui sealiha. Meil on nullist välja kasvanud terve majandusharu nimega lihaveisekasvatus.»

Kõik pole läinud plaanipäraselt

Kuid kõik plaanid pole täitunud nõnda, kui aastate eest loodeti. Seda tunnistas ka Janek Mustmaa Baltic Viancost, kes on 2012. aastast vahendanud Šveitsi umbes 20 000 lihaveist. «Lootsime, et see arv on suurem. 2015.–2016. aastal lihaveiste arv järsult kasvas, aga viimased aastad on jäänud pea samaks ja nüüd on isegi languses. Kuna teravilja hinnad on praegu päris head ja lihaveisekasvatus pole optimistlikus noodis, on see lõpetatud ja mindud teraviljakasvatuse peale. Eks see on ka põhjus, miks tõusu­kõver on jäänud toppama.»

Lihaveiste arv Lõuna-Eestis
Lihaveiste arv Lõuna-Eestis Foto: Allikas: PRIA
Märksõnad
Tagasi üles