Arved Breidaks: tasuta sõit eikuhugi

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Valitsusest anti teada, et järgmisel aastal kärbitakse maakondliku ühistranspordi liinikilomeetreid paari protsendi jagu, sest raha praeguse liinivõrgu pidamiseks ei jätkuvat. Mis täpselt kinni pannakse, seda kohalikes ühistranspordikeskustes veel nuputatakse, aga millestki kindlasti loobuda tuleb.

Tundub, et mõne aasta eest suure hurraaga kehtestatud niinimetatud tasuta ühistransport on vaikselt, ent järjekindlalt liikumas kuulsusetu lõpu poole. Bussisõit võib ju inimesele tasuta olla, aga kui liinivõrku riigieelarve pingelisele seisule viidates kärbitakse ka siis, kui majandus kasvab suurel kiirusel, näib allakäigu jätkumine olevat lausa poliitiline otsus.

Inimestel, kes avalikku liinivõrku kasutavad või sellest lausa sõltuvad, on raske oma elu bussigraafiku järgi sättida, kui ei saa olla kindel, kas see järgmisel aastal enam alleski on.

Mida siis teha? Maainimesel on liikuma pääsemiseks kõige otstarbekam pidada isiklikku autot. Soovitatavalt maasturit. Sõiduteed, just need väiksemad, kipuvad vesisel ajal lagunema ja talvel kinni tuiskama. Siis on hea, kui käepärast toekam liikur.

Kuna maal elavatel inimestel pole enam ammu tarvis liikuda hulgakaupa kindlaks kellajaks kolhoosikeskusesse tööle ning ka linnas töötamisel on eri graafikud, kaotab traditsiooniline ühistransport järjepidevalt oma konkurentsivõimet. Autoga võib küll olla kallim liikuda, aga autosõit on tihtilugu otstarbekam ja annab bussi ees ka ajavõidu.

Inimestel, kes avalikku liinivõrku kasutavad või sellest lausa sõltuvad, on raske oma elu bussigraafiku järgi sättida, kui ei saa olla kindel, kas see järgmisel aastal enam alleski on.

See hetk, kus maakondlik ühistransport satub allavoolu keerisesse, kus sõitjaid on vähe, sest buss ei sõida, aga buss ei sõida, sest pole sõitjaid, on juba käes. Nagu näha, ei aidanud ka bussisõidu riigipoolne lauskinnimaksmine selle populaarsust suurendada, sest kui teenust inimesele vajalikul ajal pole, siis seda pole, olgu ta tasuta või mitte.

Samas elab maal üksjagu inimesi, kes ei saa autoga sõita. Peamiselt eakad, kes pole kunagi autot juhtinud või ei saa seda tervislikel põhjustel teha. Ka nemad peavad pääsema poodi, arsti juurde, huvi korral raamatukokku või teatrissegi. Praegu sõidutavad neid lapsed või nooremad sugulased, aga kui ka sellist võimalust pole, siis just siin peaks riik oma hoolitseva käe välja sirutama.

Nende inimeste sõidutamiseks loetletud sihtpunktidesse ja tagasi pole aga tingimata vaja igapäevast bussiliini, võib-olla piisab ka taksost või ettetellitavast bussist.