Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/02/15/959456t1h454b.jpg)
Tänane Eesti kihutab viie rikkama hulka kärpides ja kokku hoides – tajumata, et seda kõike tehakse vaesuva ja väljarändava rahvaga ning rahva arvelt. Just selliseid mõtteid tekitab valitsuse otsus panna üle Eesti kinni mitu päästekomandot.
Päästedepoode sulgemise tegelik põhjus on järjekordne vajadus kulusid kärpida. Sinna juurde kuuluvad päästeameti juhtide jutlused päästestandarditest, vabatahtlike komandode loomisest ja elupäästevõimekuse tõstmisest kuuluvad aga demagoogia meistriklassi.
Ausalt öeldes on mul neist meestest isegi kahju. Siseminister on nad tanki pannud ja mehed peavad nüüd juba läinud kevadel tehtud poliitilist otsust tagantjärgi õigustama.
Ma tean, et professionaalidena lõhuvad nad suure vastumeelsusega iseenda ülesehitatud päästesüsteemi. Aga mis teha, pagunikandjatena on nad sunnitud ministri käske täitma ja nüüd tulebki sirkli ja seinakellaga varustatult väljakujunenud struktuuri ümber kujundada ning musta valgeks rääkida.
Muu hulgas ei unustatud juurde tegemata üht päästeameti peadirektori asetäitja ametikohta. Lisaks on päästeameti ladvik tihendanud ennetustöö tõhustamise sildi all suitsuandurite olemasolu kontrolli meie kodudes ja saatnud inimeste postkastidesse trükise, mis õpetab elama nii, et päästeameti teenuseid poleks kunagi vaja.
Iseenesest on ju hea, et riik kehtestab ja võtab üle päästestandardeid ning suurendab elupäästevõimekusega depoode arvu. Aga seda ei tohi teha teiste depoode arvelt!
Süsteemi on vaja raha juurde. Kõik suletavad päästedepood oleks saanud tööd jätkata, kui riik oleks kaitsekulusid tõstnud 50 miljoni euro asemel paar miljonit vähem. Sotsiaaldemokraatide sellekohane 2012. aasta riigieelarve osas tehtud muudatusettepanek kahjuks valitsuskoalitsiooni heakskiitu ei leidnud.
Eriti huvitav on siseministri arusaam vabatahtlikkusest. Vastates Riigikogu ees arupärimisele, selgitas minister, et komandosid ei suleta, vaid riiklikud asendatakse vabatahtlikega.
Seni levinud arusaama järgi on vabatahtlikkus kohalike inimeste endi nii-öelda alt üles suunatud initsiatiiv. Igal juhul ministri ukaasiga ei tekitata kohapeal vabatahtlikkust. Naiivne on loota, et suletud komandode tööta jäänud päästjad hakkavad vabatahtlikena ilma palgata sama tööd edasi tegema.
Toorele ja süsteemitule lähenemisele viitab ka asjaolu, et mitu selle aasta mais suletavat päästedepood, sealhulgas Emmaste depoo Hiiumaal, remonditi alles eelmise aasta lõpus CO2 kvoodi müügist saadud rahaga.
Siseministeeriumis istuvad samal korrusel, peaaegu kõrvuti kabinettides kaks ministrit: regionaalminister, kes annab depoohoone remondiks raha, ja siseminister, kes selle depoo poole aasta pärast sulgeb. Markantsemat näidet selle kohta, et riigi üks käsi ei tea, mida teine käsi teeb, on raske leida.
Kuna maainimesed maksavad riigimakse samadel alustel linnainimestega, on ka neil moraalne õigus saada samadel alustel avalikke teenuseid. Päästeteenus on üks sedasorti avalik teenus, millest sõltub inimeste turvalisus ja mille pakkumine oma riigi üks kesksemaid ülesandeid. Hooliv riik kindlustab oma kodanike julgeoleku.
Kui praegune valitsus veel kaua jätkab, saame lisaks vabatahtlikele päästjatele ja abipolitseinikele varsti ehk tagasi ka ühiskondlikud autoinspektorid ja rahvamalevlased. Õpetajad on palga tähenduses juba täna poolvabatahtlikud.