Tiit Kuslapuu: kuusega keskväljakul Valga linnasüdamega seotud probleeme ei lahenda

Tiit Kuslapuu Foto: Arvo Meeks

Valga uus keskväljak ei ole minu meelest jõulukuusele sobilik koht. Varem oli jõulupuu aastaid kultuurikeskuse ees, kus on korraldatud ka jõuluüritusi. Seal liigub palju rahvast ning sealsamas kultuurimajas on ju ka soojad ruumid isetegevuslastele. Kuna linnarahvas ei ole uut keskväljakut eriti omaks võtnud, otsibki vallavalitsus nüüd igasuguseid võimalusi, et olukorda parandada. Kuusega aga sealseid probleeme ei lahenda.

Keskväljakut võib võrrelda traagelniitides kostüümiga, mis on inimesele selga sokutatud, misjärel ta on ballile saadetud. Poolikut tööd on püütud kompenseerida igasuguste nipsasjadega. Ja et väljakut elanikele lähedasemaks muuta, ongi sinna ka jõulukuusk püstitatud.

Sinna nukras seisus majade vahele, kus valitseb igav tuul ja tühi väli, on see puu minu arvates justkui vägisi pandud ja tunneb end seal ebamugavalt. Kunagisel kohtumisel eelmise vallavanemaga rääkisin sellest ja tema arvas, et küll rahvas sellega harjub. Selline oma seisukoha rahvale pealesurumine on aga omane pigem arenguriigi poliitikutele. Igatahes minul on küll meie ilusast jõulupuust südamest kahju.

Olen teinud volikogule ka ettepaneku nimetada seesama keskväljak esimese eestlasest linnapea Johannes Märtsoni auks Märtsoni-nimeliseks väljakuks ja panna sinna tema büst, et paika veidigi atraktiivsemaks teha. Aga seni pole mingit märki, et ideega kuhugi jõutud oleks.

Sugugi aga ei saa nõustuda sellega, mis tehtud Priimetsa kooliga. Siin torkavad silma eri osapoolte huvid. Muinsuskaitset huvitab ajaloolise hoone korrastamine ja säilimine, aga elanikkonda eelkõige maja taastamisega kaasnev panus igapäevasesse heaolusse.

Viimasel ajal on mitu Valga linna hoonet pälvinud muinsuskaitselt tunnustust, nagu nentis oma kirjutises 8. detsembri Lõuna-Eesti Postimehes ka vallaarhitekt Jiri Tintera. Tõesti võib heameelt tunda Kuperjanovi tänaval asuva lõvipeadega maja üle, mille renoveerimine on igati õnnestunud. Sugugi aga ei saa nõustuda sellega, mis on tehtud Priimetsa kooliga. Siin torkavad silma eri osapoolte huvid. Muinsuskaitset huvitab ajaloolise hoone korrastamine ja säilimine, aga elanikkonda eelkõige maja taastamisega kaasnev panus igapäevasesse heaolusse.

Endine Priimetsa koolimaja oli looduslikus keskkonnas, kus oli olemas kõik, mis tänapäevasele haridusasutusele tarvis. Tolle hoone lammutamine ja koolipere toomine kesklinna kividele on suur viga. Pealegi pole uues koolikompleksis võimlat, mis on noorte nõrka tervist arvestades lausa andestamatu. Muinsuskaitse ja vallavalitsuse silmis on uus koolikompleks muidugi kordaminek, kuid minu arvates on see masendavalt poolik lahendus.

Võimla puudumist püüab vallavalitsus nüüd lahendada sellega, et spordihoone ehitatakse kusagile koolimajast eemale. Samas ei kujuta ette, kuidas hakkavad lapsed talvisel ajal sinna kehalise kasvatuse tundidesse käima.

Ka nimi Priimetsa ei sobi enam koolile – sellest on saanud nüüd ajalugu. Oma praeguse asukoha tõttu võiks see kanda hoopis Vabaduse tänava kooli nime.

Uuele rajatavale spordihoonele võiks aga anda esimese eestlasest olümpiavõitja Alfred Neulandi nime – sellega avaldaksime austust meie linnast võrsunud spordisangarile.

Olen teinud volikogule ka ettepaneku nimetada keskväljak esimese eestlasest linnapea Johannes Märtsoni auks Märtsoni-nimeliseks väljakuks ja panna sinna tema büst.

Linnarahvaski võiks analüüsida meie linnas toimuvat teise nurga alt, alternatiivina vallavalitsuse poliitikute enesereklaamile. Kirjalik pöördumine vallavalitsuse või volikogu poole jääb paraku tavaliselt ametkondade endi vahele ning linnarahvast sellest ei teavitata.

Esitatud probleemid jäävadki pahatihti korralikult läbi arutamata. Vastuseid pöördumistele annab oodata ja need tükivad olema pealiskaudsed, kirjutatud just kui tundega, et saab selle asja «kaelast ära».

Tülitama aga omavalitsusjuhte peab, kui soovid paremat elukeskkonda.