Ilves Pipi rännakud on lõppenud

Foto: Kaardi koostaja: Villu Lukk

Nime Pipi pälvinud noor emailves sai raadiosaatja kaela 21. jaanuaril 2007. Kaks aastat hiljem Pipi maine teekond küll lõppes, kuid selleks ajaks oli ta andnud väärtuslikku infot ilveste elust.

Ei tea, mida Pipi ise raadiosaatjast arvas, aga meie arvasime, et ehk on see talle paariks aastaks justkui elukindlustus. Vastutasuks soovisime teha temaga tihedat koostööd.

Kaelarihma kaelapanemine läks lihtsalt, sest varasemast oli olemas juba mitmeid kogemusi.

Võõristas viinerit

Lõksu sattunud poegadeta emailvese ehmatus oli raadiosaatjaga pärgamise järel esmalt nii suur, et tal kadus ka söögiisu. Kui ilves pärast uinutamist lõksust välja aidati, oli talle pakutud viiner ikka söömata. Aga äkki ei olnud viiner lihtsalt söödav – liigub ju turul igasugust viineri välimusega kondimassi.

Kui ilves toibuma hakkas, oli tal tee kõver nagu joodikul, kui ta korralikult purjus on. Aga üks siht oli ilvesel kindel: kaugemale, kaugemale neist õudsetest inimestest.

Juba järgmisel hommikul oli ilves silmist kadunud, aga paari päeva pärast leiti ta Suur-Konguta ja Teedla vahelt metssigade söödakoha ligidalt, kus loom veetis nädala, kadudes siis uuesti.

Kaks nädalat ei olnud Pipist kippu ega kõppu, kuid siis leidsin signaali üles. Selgus, et ilves oli liikunud 25 kilomeetrit lõuna poole, kus jäi pidama soise oja lähedale. Toidulaud oli seal rikkalik: tegutsesid koprad ja leidus hulgaliselt metskitsi ning jäneseid. Maastik oli künklik, metsatukad vaheldumas raiesmikega, asukoht inimtegevusest eemal.

Külastas mägraurge ja koprakolooniat

Mõne nädala pärast liikus ilves mõni kilomeeter eemale ja jäi Soontaga küla ligidale tegutsema. Väga meeldis tal toimetada sealsete mägraurgude juures. Vahepeal külastas ta siiski ka poole kilomeetri kaugusel asuvat koprakolooniat. Korra leidsime koos Pipi omadega ka kaaslase jäljed: ikkagi jooksuaeg ju.

Olnud üle kuu aja justkui paikne, võttis ilves nõuks piirkonnast kaduda. Kaks päeva pidevat otsingut tulemusi ei andnud. Kolmandal päeval leidsin ta Hellenurme küla ligidalt. Päev edasi oli ilves juba Valgutas ning siis oli Pipi jälle tagasi Kongutas Elva meeste hooldatava metssigade söödakoha vahetus läheduses.

Kui ilves aga oli samas kohas koprakraavide juures juba kaks päeva passinud, tekkis huvi, et mis seal siis nii ahvatlevat olla võib. Polnudki aga midagi muud kui kobraste paradiis. Ilves pidas seejärel targemaks eemale minna.

Järgmine päev leidsin selle maailmaränduri Soontaga küla alt. Ilves oli liikunud ööpäevaga joonelt 25 kilomeetrit lõunasse.

Maiustas lammastega

Kuni kevadeni elas ilves oma kahe pojaga Aakre jahipiirkonnas, mis asub Soontaga ja Pikasilla vahelisel alal. Pärast ühe temast rääkiva artikli ilmumist võttis ühendust talumees Kuigatsi risttee lähedalt ja rääkis, kuidas ta paaril korral oma lambad murtuna leidis.

Mehel võiski olla õigus, kui ta väitis, et ilves need lambad murdis, sest täpselt samas kohas oli ilves varem saadud signaali järgi nädal aega paigal olnud. Võib arvata, et poegadega emailves sööb oma saagi ära, kui teda ei segata ja see võib kesta mitmeid päevi järjest.

Korra jalutas seesama ilves kraavi kallast pidi vastu ühele jahimehele. Kui ta jõudis umbes   15 meetri kaugusele, tunnistanud ta meest natuke, teinud siis möiratava häälitsuse, misjärel hüpanud üle kraavi ja kadunud.

Mees nägi selgelt ka looma kaelas olevat rihma.

Sügise poole nägi sama jahimees jõe ääres sihi servas punakat looma. Minnes asja uurima, leidis ta eest värskelt murtud metskitse. Signaali kontrollimisel selgus, et kaelarihmaga ilves oli murtud kitse ligidal.

Ei lasknud ilvesed ennast    uudishimulikest segada ja paari päevaga oli see kits ka toiduks ära tarvitatud. Kuna teadlastel ja spetsialistidel oli ammu ilvese vastu igasugune huvi kadunud, siis edaspidi otsisime ta üles ainult mõnel korral, teadmata muidugi, kust ta leiame.

Selle aasta jaanuari algul aga lõppes selle ilvese tehtud jäljerida Rulli jahiseltsi maadel. Ühisjahi käigus tuli loom lageda põllu peale välja, olles üksinda. Jahimees tegi täpse lasu ja ilves oligi tabatud.

Juurde minnes selguski, et ilves kannab raadiosaatjat. Kaelarihm oli vastu pidanud väga hästi, kuigi seadme aku oli tühi ja väljaulatuv antenniosa ka maha näritud. Raadiosaatjaga kaelarihm oli oma ülesande auga täitnud.

Uued plaanid

Siinkohal pean tänama kõiki, kes aitasid kaasa ilvese jälgimisele ja jagasid oma tähelepanekuid temaga seoses.

Nüüd on Valgamaa jahi- ja kalameeste ühistu alustanud uut ettevõtmist. Tahame varustada maakonnas vähemalt kolm põdrapulli raadiosaatjatega, et teada saada, palju liiguvad vanad pullid, palju liiguvad eemale võõrutatud noored põdrad ja mis toimub jooksuajal pullidega.

Ministeeriumile on taotlus vajaliku loa saamiseks juba edastatud. Kui kõik sujub, nagu plaanitud, hoiame ka valgamaalasi asjadega kursis.

------------------------------------------

Territoorium

emailves Pipi – u 250 km² (esialgsed andmed)
Soomaa ilves – 500 km²
põder Lonni – 18 km²
karu Maša – 62 km²