L, 3.12.2022

Mait Mölder: pühad kuulutavad meile armastuse sõnumit

Mait Mölder
, EELK Rõuge Maarja koguduse õpetaja
Mait Mölder: pühad kuulutavad meile armastuse sõnumit
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Õpetaja Mait Mölder Rõuge Maarja kiriku juures
Õpetaja Mait Mölder Rõuge Maarja kiriku juures Foto: Arvo Meeks

Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile! Nii ütleb Jee­sus oma jüngritele olukorras, kus inimeste suured lootused ja tegelikkus omavahel sugugi ei kattu. Samamoodi on jõulupühadki – oma olemuselt rahu ja vaikuse aeg – tegelikkuses tohutus koguses sagimist ja kohustusi täis. Läheb hästi, kui me enne jõululauda istumist kogu vajaliku ostetud, muretsetud, kaunistatud, valmistatud, pakitud ja saadetud saame. Näib vaja minevat päris palju vaeva, et lõpuks jõuda jõulurahuni. Mulle näib siiski, et jõulud ja selle sisu jõuavad meieni vääramatult, sest selle sõnum on ajatu ja tõeline.

Ka sel aastal oleme sisenenud jõuluaega. Ütlen siin teadlikult «ka», sest ebakindlust ja usaldamatust on viimastel aastatel külvatud meie südameisse piisavalt, et olla meelesegaduses isegi varem kindlatena paistnud asjade pärast oma elus. Infovoog on ammu ületanud meie suutlikkuse maailmas ja isegi meie endi lähiümbruses toimuvat adekvaatselt hinnata. Nõnda võibki igaüks oma meeldivuse järgi eri teabeallikatest kokku panna arvamuse, mis talle lihtsalt tundub õige, ilma et peaks põhjendama – miks.

Arvamuste paljusust ei tohiks segamini ajada tõega. Esimest on laialt leida ka siis, kui seda ei otsi, kuid teist pole garanteeritud kätte saada isegi juhul, kui oled selle väljaselgitamisele väga pühendunud. Tõde on alati meie väline ning seda tuleb märgata ja tunnistada. Arvamus on aga tundepõhine ja arvaja enda koostatud. Pole siis ju imestada, et me eelistame tõele arvamust, sest see on ju «minu enda oma, isiklik ja mulle omane».

Konfliktide ja sõdade ajalugu rajaneb lihtsal ideel. Keegi ütleb kellelegi: «Minul on õigus!» ja seega sinul ei ole ning teine pool pole muidugi nõus. Me võime omada kogu teadmist ja tõde maailmas ning hävitada sealjuures ennast, kui pole olemas seda, mis eelneb kõigele ja on aluseks elule – see on armastus.

Ma olen armastusest vaimustunud, sest see, kuidas ta muudab maailma, on imeline. Ta isegi muudab tõe enese kohati ebaoluliseks. Või vähemalt teisejärguliseks. Selle väite tõestuseks vaadakem jõululegende, mis koosnevad päkapikest, haldjatest, jõuluvanast; Grinchist, kes püüdis jõulusid nurjata; väikesest poisist, kes võitleb murdvarastega... kuni politseinikuni, kes paljajalu võitleb kurjategijatega. Neid on lugematul hulgal ning neid kerkib esile üha uusi. Need lood kõnetavad kogu oma fantastikas, sest selle sees on jutustused armastusest.

Jeesuse sünd ei ole hästiminemise sõnum. See on armastuse sõnum: raskused tulevad, kuid need ei pea meid maha murdma ja me ei pea kandma neid üksi. See on kehtiv ja tõene jumalik julgustus eranditult kõigile inimestele.

Jõulud on tõeliselt armastuse püha. Selle kõige alus on sündmus, mida teame Jeesuslapse sündimisena. Rõõmusõnum, mis inglitelt kostus: «Teile on täna Taaveti linnas sündinud Päästja, kes on Issand Kristus!», on maailma muutnud nüüdseks aastatuhandeid ja on aktuaalne ka täna. Teadmine või õigupoolest tunne, et midagi suuremat kui mina ja maailm on tulnud lähedale – mõistjana, selle asemel et olla kohtumõistja.

Tänapäevases kõnepruugis kasutame kohtumõistja tähendust hirmutava elemendina. See on keegi, kes tuleb meelevallaga ja maksab kätte kõige selle eest, mis tehtud valesti või veel hullem, jäänud tegemata. Pühakiri tunneb jumalikku kohtumõistjat teisiti – see on keegi, kes lahendab lesknaise ja vaeslapse riiuasja. Mõistev, kaasatundev ja malbe.

Need lesknaised ja vaeslapsed oleme ju meie. Sagedamini kui tahaksime, tunneme endid mahajäetuna ja üksikuna või vaeslapse rolli jäetuna. Just meile endile kõlab sellesama kuulutuse algus lohutuse ja julgustusena: «Ärge kartke, ma kuulutan teile suurt rõõmu!» See on midagi palju enamat kui tühisõnad «Kõik saab korda, kõik läheb hästi.» Alati ei lähe hästi, ei saa kõik korda. Statistiliselt kehtib võimalus halvaks sama palju kui heaks.

Jeesuse sünd ei ole hästiminemise sõnum. See on armastuse sõnum: raskused tulevad, kuid need ei pea meid maha murdma ja me ei pea kandma neid üksi. See on kehtiv ja tõene jumalik julgustus eranditult kõigile inimestele – Jumal on tulnud abistajana meie juurde, meie lähedale, kõrvale, meie ellu sisse. Osavõtlik ja olemasolev.

Väga hästi on kirjeldatud erinevust hulljulguse ja vapruse vahel: hulljulge ei tunne hirmu ohtlikus olukorras ja murrab ennastsalgavalt (ja kaheldava tulemusega) rindele. Vapper tunneb hirmu, sest hindab olukorda adekvaatselt, tajub riske, võidab hirmu endas ja saavutab õige tulemuse. Inglite üleskutse «Ärge kartke!» ei ole üleskutse hulljulgusele, vaid see on teadaandmine põhjendatud optimismiks, kui väljenduda siinkohal tagasihoidlikult. On teada, et elu elamine nõuab meilt just nimelt vaprust, mis laseb meil hinnata oma olukorda selgelt, nõnda et teame oma voorusi, puudusi ja ka arvestame tõdemusega, et kõik ei ole meie kätes.

Elu elamine nõuab meilt just nimelt vaprust, mis laseb meil hinnata oma olukorda selgelt, nõnda et teame oma voorusi, puudusi ja ka arvestame tõdemusega, et kõik ei ole meie kätes.

Inglite kuulutatud ja meile lubatud suur rõõm on ju enamat kui emotsioon. See on südames olev vundament, millele ehitada üles väga paljut. Väga suur kvaliteediline erinevus on eludel, mis on üles ehitatud hirmule või rõõmule, neid võib üles loetleda hulgaliselt. Toon siin välja vaid ühe erinevuse: hirm vangistab meie elu seinte vahele, sunnib hoidma distantsi, sulgeb piirid, välistab väljavaated. Rõõm avab, läheb välja, võtab vastu, on oodatud. Ta teeb võimalikuks selle, mida Jeesus on öelnud Jumala soovi kohta inimestele: «Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja et neil oleks seda ülirohkesti.»

Rõõmule rajatud elu ongi vist see, mida nimetatakse inimväärseks eluks. Oluline on siin, et rõõm on kõige alus. See ei tohi olla kattevari murtud hingele, muidu mureneb ka vundament ja võib variseda kogu ehitis.

Olgem ka nende jõulude ajal teadlikud sellest, mis meid seesmise inimese poolest rõõmsaks teeb. Kui leiame üles kõik selle, mis meid rõõmustab, leiab tänulikkus meid üles samal moel, nagu see juhtus ka karjastega, kellele inglid Jeesuse sünnist teada andsid.

Rõõmsaks saamine võtab ka siiski pisut aega ja vajab mõningase teekonna läbikäimist, sest karjasedki pidid minema ja oma silmaga ära nägema, mida neile kuulutatud oli. Jeesuse sõime ääres seistes ning ise kogedes kuulutuse tõelisust täitusid karjaste südamed tänulikkusega ning nad läksid ära tänades ja Jumalat ülistades kõige eest, mida nad olid kuulnud ja näinud.

Ärgem uskugem kinnisilmi, mida on kuulutatud, vaid pangem see kuulutus proovile. See on jõulusõnum: hirmust vabanemine, armastus ja rõõm on tõelised.

Soovin sulle, kallis lehelugeja, õnnistatud jõulupühi, palju ja tõelist rõõmu, tänulikkust ning et sinu elus oleks elu ülirohkesti.

Märksõnad
Tagasi üles