Kenno Põltsam: me pole piisavalt ühtsed suurteks aktsioonideks
EKRE esimees Martin Helme tegi 9. jaanuari raadiosaates elektriteenuse tarbijatele üleskutse jätta riigifirmale Eesti Energia nii möödunud kui ka paari järgmise kuu arved tasumata, eesmärgiga tekitata riigile hinnašokk: «Kui üks inimene jätab arve maksmata, siis see Eesti Energiat ei hirmuta. Kui tuhat või enam inimest jätab arve maksmata, paneb see energiavarustaja juba mõtlema. Teisiti me valitsusele aru pähe ei pane,» kommenteeris Helme hiljem televisioonis.
Minu arvates oli üleskutse läbi mõtlemata, sest eesti rahvas pole piisavalt ühtne. Vabadusvõitleja Tiit Madisson on öelnud, et kui nõukogude võim osanuks 1980. aastatel toota teksasid ja värvilist nätsu; kui majandusolukord poleks olnud säärane, nagu ta tollal oli – siis oleks laulva revolutsiooni nime all toimunud vabaduse püüd väga tõenäoliselt olemata olnud. Kas me tõesti usume, et tuhanded eestlased riskivad elektriarvete maksmata jätmisega, et valitsust mõjutada?
Hispaanias või Kreekas tuleks rahvas säärase üleskutsega kaasa. Eestlane on aga mõõdukas põhjamaalane ning temalt on raske oodata, et ta valitsuse poliitika vastu nii tõsiseid samme ette võtab, kui arvete maksmine või oma äri pankroti maksmine. Seda isegi siis, kui on teada, et ega Eesti Energia tema kodu kohe elektrist ilma jäta.
Riik deklareeris ammusel ajal Eesti Energia ettevõtjaks ning siis loodi suhtumine, et riik ei saa ettevõtlust reguleerida. Aga miks me arvame, et elektrienergia on asi, mida riik oma elanikele müüma peab?
Vähemalt elektrienergia on vara, mida riik ei tohi müüa, vaid seda saab maksustada – neil on suur vahe.
Riik peab olema suuteline tootma ise elektrit, milleks Eesti ju ka suuteline on. Selle tarbimiselt korjatav maks peab olema solidaarne ka miinimumsissetulekuga inimesele. See on poliitiline otsus, prioriteedi küsimus antud valdkonnas.