- Paju Pansionaatide Hollandi majas elab 10 dementsusega klienti
- Hooldekodude valmisolek võtta vastu dementsusega inimesi on paranenud
Helgi juhatab külalise tuppa ja lausub: «Elle, seisa püsti, laula poisile üks ilus laul!» «Laulame siis,» vastab Elle-Maret. «Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib...» alustab ta nostalgilist lauluviisi. Need sõnad on tal veatult peas. Tema tütar aga imestab, miks see küll nõnda on seatud, et oma abikaasa ja lapsed on naine samas unustanud.
Paju Pansionaatide Hollandi majas on parasjagu puhkehetk. Kes tahab, läheb pikali. Kes tahab, istub ja vaatab televiisorit, selgitab hooldustöötaja Helgi Boisen. Enamik elanikke veedab siiski aega elutoas.
Laulab nagu ööbik
Elle-Maret (sündinud aastal 1935) laulab tihti, nii et tänane pole talle tavatu. «Elle on nagu ööbik, ooperisse vaja viia,» ütleb Helgi (69).
Helgi on üks asutuse töötajate kuldvarast. «Naljahambad ja ilmasambad,» öeldakse hooldekodus tema ja ta õe Elli kohta naljatavalt, kuna nad teevad tööd lustiga. «Selliste inimeste peal see raske töö seisab. Helgi tuli koroonaajal üle ühe päeva tegema ööpäevast vahetust. Ütles «kohal olen, teeme ära». Ei hirmu ega midagi,» sõnab asutuse teenuste juht Monika Rogenbaum.
Varem elas Helgi Tartumaal, kus oli müüja. Seejärel tuli ta aga Valgamaale lähedalasuvasse kolhoosi tööle. Pärast selle lagunemist on tema valdkonnaks jäänud hooldamine. Tal saab 1. aprillil juba 15 aastat Paju Pansionaatides töötamist. Tahaks aga oma kümme veel olla, sest hing on alles noor. «Oleks noorem, oleks siin 30 aastat täis. Kuidas sa jääd nende sõprade juurest koju. Kui siia tulen, on kohe nali lahti.»
Diivanil istuvad ka Eevi (snd 1937) ja Inna (snd 1949). Helgi sõnul tahavad elanikud palju suhelda. Õhkkond hoones on muretu. «Nii see elu käib,» tõdeb Elle-Maret.
«Laulge nüüd Innaga midagi,» õhutab Helgi vahepeal. «Uhti uhti uhkesti, viisk läks Tartust Viljandi,» lõõritavad naised.