«Noorus ei tule iial tagasi» ehk pilguheit argipäeva dementsusega

• Paju Pansionaatide Hollandi majas elab 10 dementsusega klienti
• Hooldekodude valmisolek võtta vastu dementsusega inimesi on paranenud

Helgi juhatab külalise tuppa ja lausub: «Elle, seisa püsti, laula poisile üks ilus laul!» «Laulame siis,» vastab Elle-Maret. «Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib...» alustab ta nostalgilist lauluviisi. Need sõnad on tal veatult peas. Tema tütar aga imestab, miks see küll nõnda on seatud, et oma abikaasa ja lapsed on naine samas unustanud.

Paju Pansionaatide Hollandi majas on parasjagu puhkehetk. Kes tahab, läheb pikali. Kes tahab, istub ja vaatab televiisorit, selgitab hooldustöötaja Helgi Boisen. Enamik elanikke veedab siiski aega elutoas.

Laulab nagu ööbik

Elle-Maret (sündinud aastal 1935) laulab tihti, nii et tänane pole talle tavatu. «Elle on nagu ööbik, ooperisse vaja viia,» ütleb Helgi (69).

Helgi on üks asutuse töötajate kuldvarast. «Naljahambad ja ilmasambad,» öeldakse hooldekodus tema ja ta õe Elli kohta naljatavalt, kuna nad teevad tööd lustiga. «Selliste inimeste peal see raske töö seisab. Helgi tuli koroonaajal üle ühe päeva tegema ööpäevast vahetust. Ütles «kohal olen, teeme ära». Ei hirmu ega midagi,» sõnab asutuse teenuste juht Monika Rogenbaum.

Varem elas Helgi Tartumaal, kus oli müüja. Seejärel tuli ta aga Valgamaale lähedalasuvasse kolhoosi tööle. Pärast selle lagunemist on tema valdkonnaks jäänud hooldamine. Tal saab 1. aprillil juba 15 aastat Paju Pansionaatides töötamist. Tahaks aga oma kümme veel olla, sest hing on alles noor. «Oleks noorem, oleks siin 30 aastat täis. Kuidas sa jääd nende sõprade juurest koju. Kui siia tulen, on kohe nali lahti.»

Diivanil istuvad ka Eevi (snd 1937) ja Inna (snd 1949). Helgi sõnul tahavad elanikud palju suhelda. Õhkkond hoones on muretu. «Nii see elu käib,» tõdeb Elle-Maret.

«Laulge nüüd Innaga midagi,» õhutab Helgi vahepeal. «Uhti uhti uhkesti, viisk läks Tartust Viljandi,» lõõritavad naised.

Vahepeal haarab laualt ajakirjaniku diktofoni Meinard (snd 1933) ja hakkab sellel nuppe klõpsima. «See on võõras vara. Anna mulle,» keelab teda Monika.

Kes tuppa astub, ei pruugi kohe aru saada, et elanikud kuidagi ebaharilikult käituks. Sellest hoolimata lausub Monika Rogenbaum, et tegelikult on elanike diagnoosid rasked. Hollandi majas elavad nimelt asutuse dementsed kliendid. Igal pool selliseid võimalusi pole. Helgi sõnul tuleb siiani tihti ette, et hooldekodud keelduvad dementseid vastu võtmast.

Paju Pansionaatide dementsete maja ümbritseb aed, et elanikud ei saaks sealt rändama minna, enda elu ohtu seades. Foto: Tiit Loim

Kümme elanikku

Rutiin on kodus paigas. Õhtul tuleb elanikud magama saata, päevas neli korda süüa pakkuda, nõud pesta. Seitsme päeva tagant duši all käia, voodipesu vahetada. Kellel vaja, mähkmed vahetada, poti peale pissile viia. «Peab juhendama, muidu lasevad püksi,» ütleb Helgi.

Helgi lisab, et nii kui ta tööle tuleb, on klientidega samal tasemel. Kui ise oled nende vastu inimene, on nemad ka sinu vastu, tõdeb ta. Naljast saavad kliendid aru, anekdoote räägivad samuti. Vahel on siiski kurjad ka. «Kui tal tuju ei ole, siis käed käivad nii et seda nägu,» viitab Helgi laua taga istuvale meesterahvale. «Kui pampersit vahetada ei lase, tuleb talle komm lauale panna. Kommi järele tuleb nagu kole.»

Paju Pansionaatide dementsete maja hooldustöötaja Helgi Boisen (69) kinnitab, et võimalusel jätkaks ta lisaks senisele 15 asutuses töötatud aastale seal veel 15 aastat, kuna tööl saab palju nalja. Foto: Tiit Loim

«Täisi takan otsi ei tohi,» lausub vahepeal Inna.

«Tubli oled,» vastab Helgi. «Igaüks on oma mullis, nalja viskame siin.»

«Sa oled väga tark proua, Inna. Oled aus inimene, ei hakka ennast ülistama,» lisab Helgi.

«Ei hakka jah,» vastab Inna. «Tubli jah, aga kergekene. Silmamunad lähevad nii ruttu märjaks, siis on pisara silman,» lisab ta.

«Sul helde süda, Innake, siis tuleb nutt peale,» vastab Helgi.

«Ja terav kiil kah on,» ütleb Inna.

«Siis on küll hullumaja, kui kiil ka terav on. Sellepärast sa ei ole mehele kah saanud. Innale ma ütlen, et hakkame koos elama, aga Inna ütleb, et too on häbiasi, kui naised koos elavad,» lausub Helgi.

«Muidugi häbiasi. Paistus sääne imelik välja,» lausub Inna.

Järsku hakkab Elle-Maret taas laulma. «Ma ütlen veel üks kord, noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi,» laulab ta vibreerival häälel.

Helgi lisab, et nii kui ta tööle tuleb, on klientidega samal tasemel. Kui ise oled nende vastu inimene, on nemad ka sinu vastu, tõdeb ta. Naljast saavad kliendid aru, anekdoote räägivad samuti.

Meinard on vahepeal võtnud laualt kätte paberi kirjaga «Raviskeemid» ja kui Helgi hakkab paberit tagasi võtma, tõmbab selle kiirelt naise käeulatusest välja.

«Mängime siis, nüüd võta sina!» ütleb Helgi ja tõmbab omakorda Meinardi nina eest paberi napilt ära.

«Tee ise, miks mina pean,» vastab Meinard stoiliselt ega reageeri.

«Kuidas sa sellise peale vihastad, ei saa ju,» lausub Helgi.

Vahepeal kõigutab Meinard laua kõrval olevat tooli. «Pane laua alla siia!» käsib Helgi. «Vanasti ta oli kuri, kätes on tal jõudu! Nüüd ta on maha rahunenud.»

Nii Eevi kui ka Elle-Maret ja Inna on olnud kõvad töötegijad. Eevi oli pullitalitaja, sellest ajast on säilinud pildid, kus peal tema veneaegsed aumedalid. Inna oli Helgi sõnul osav kokk, Elle aga töötas pikalt tellise-, hilisemas ampullitehases Tsirguliinas.

Tänapäeval poleks sellised tegevused enam võimalikud, kuigi näiteks Elle-Mareti tütre sõnul on ema füüsiliselt siiani väga heas vormis. Veel hiljuti aias tööd tehes väsis tütar enne kui Elle. Kuigi Helgi sõnul esineb siiani vahel suhtumist, et oma vanema hooldekodusse panek on hoolimatu, ei tule muu tihti kõne alla, sest raskelt dementne vajab tähelepanu 24 tundi ööpäevas.

Ema muutus endale ohtlikuks

Lähedastele on kalli inimese dementsusega toime tulemine mõistagi emotsionaalselt painav. Kui Elle-Mareti tütar Sirje tal külas käib, ütleb ema «oi, ilus tüdruk», ent täpsemat seost enam ei loo. Elle-Mareti dementsuse ilmingud algasid umbes kolm aastat tagasi ja süvenesid väga ruttu. Küll kadusid võtmed, küll rahakotid – naine ei mäletanud, kuhu midagi pani. Sirje sõnul oli ema väga hea kokk, aga lõpuks ei osanud enam ei kooke ega muud sööki teha, viimaks isegi mitte külmkapist süüa võtta.

Samuti muutus ema endale ohtlikuks. Lõikus kardinad puruks, ronis redeliga lakke, võttis alla suitsuandurid.

Lõpuks ei jäänud muud üle, kui taotleda eestkostjaks hakkamist, et Elle-Mareti saaks paigutada hooldekodusse. Naiselt endalt enam adekvaatset nõusolekut küsida võimalik polnud. Üllataval kombel pole Elle-Maret pärast kordagi küsinud, miks ta asutusse viidi ega soovinud koju naasmist – mälestus kodust kadus.

Sirje, dementsust põdeva Elle-Mareti tütar

«Ta ei tunne mind ära. Mul ei ole enam ema, kellega oma muret jagada või midagi arutada.»

Sirje on aru saanud, et ema elab nüüd oma lapse- ja nooruspõlves. «Kui teda vaatamas käin ja küsin «kas sa tead, kes ma olen?», siis ega ta ei tea, et ma ta tütar olen. Ta räägib mulle kogu aeg oma isast ja emast, õest ja vennast. Nad kõik elavat ja käivad igal õhtul rääkimas. Aga abikaasast, lastest, lastelastest ta ei mäleta midagi. Ta on sündinud Otepääl, Pühajärve kooli lõpetanud. Seal ta praegu oma peas elabki. Ta räägib, kuidas ta koolis käib, mitte käis. Et ta Tsirguliinas elas aastakümneid, ta nagu üldse ei mäleta.»

Tütar ei eita, et on raske ema sellisena näha. Haigus aga aina süveneb ja ravi sellele ei ole. «Ta oli... Ma ei taha öelda, et oli.. Mul on ema olemas, aga teoreetiliselt teda enam minu jaoks ei ole. Ta ei tunne mind. Mul ei ole enam ema, kellega oma muret jagada või midagi arutada. Käime õega tihti teda vaatamas, laupäeval jälle läheme. Aga eks see moment on õudselt raske, kui tabad ära, et enam tagasiteed ei ole.»

Paju Pansionaatide Hollandi maja elanikud Eevi (vasakult), Elle-Maret ja Inna Foto: Tiit Loim

Rahu südames

Sirje ema oli alati aktiivne, jutukas ja elurõõmus inimene. Käis raamatukogus kohtumisõhtutel, kultuurimajas teatrietendusi vaatamas, oli väga hea kokk. Laulis ta ka varem palju. Huvitav, kuidas elu ununeb, aga laulusõnad mitte, tõdeb tütar. Samas on Elle-Maret siiani rõõmus. See tõdemus annab Sirjele teatavat rahu.

«Mul on rahu südames, kui hooldekodust ära tulen. Ta on alati rõõmsameelne, ütleb, et saab hästi süüa. Tema eest hoolitsetakse, ta kallistab hooldajaid. Tean, et teda valvatakse. Kui ta oli üksida Tsirguliinas, ei maganud ma öösel rahulikult – mõtlesin, et mida ta teeb. Väga rasked on siiski need käigud. Ikka mõtled, et oma ema ja kas on sellist saatust vaja. Aga midagi pole teha.»

Hollandi majas on kümnele elanikule igale oma tuba. Tihedalt ümber hoone on lukustatud aed. Selleks on kõigi elanike eestkostjatelt luba võetud. Et ei juhtuks nii, nagu hiljuti ühes hooldekodus, kus dementne meesterahvas märkamatult majast välja hiilis ja külma ilma tõttu elu jättis. «Nad ei orienteeru ajas, ruumis, kohas. Ainult saatjaga liigume. Põhiline on säilitada seda, mida säilitada on. Pissil käia, kellel see asi veel võimalik on. Ise süüa. Lõpuks võib inimene isegi neelamise unustada,» tõdeb Monika Rogenbaum.

Üllataval kombel pole Elle-Maret pärast kordagi küsinud, miks ta asutusse viidi ega soovinud koju naasmist – mälestus kodust kadus.

Omaste põhimure on, et kodus ei ole võimalik tagada turvalisust. Inimene läheb tänavale, õue, metsa ega oska tagasi tulla. «Inna lugugi on olnud selline, et ta ei osanud enam koju minna. See on ainult hetk, kui inimene on läinud,» lisab Rogenbaum.

Et klientidel on majas siiski hea elu, arvab ka Helgi.

«Siin on nagu paradiis, Inna, on ju?»

«Ma küll aru ei saa, et siin paradiis on,» vastab Inna vaikselt.

«Aga vaata, kui varsti välja lähed, kevadpäike tuleb.»

«No tuu om nii illus jah,» tunnistab Inna.

«Ta vast ei teagi, mis see paradiis tähendab,» arvab Helgi. «Ega nad ei mäleta, mis nad hommikulgi tegid.»

Helgi sõnul on tõenäoline, et ajakirjanikugi külaskäik on elanikel hommikuks meelest läinud. Nagu seda poleks olnudki. Aga nukrus ei võta maad, lõõpimine läheb edasi.

«Nüüd pääsed lehte, siis hakkab mehi tulema, on ju, Inna?!» küsib Helgi.

«Ära üle pinguta!» vastab Inna.

«Ma ütlen veel üks kord, noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi,» alustab Elle-Maret taas nostalgilist viisijuppi.

Mis on dementsus?

Dementsus on progresseeruv kesknärvisüsteemi haigus, mille tagajärjel hukkuvad närvirakud peaajus. Haiguse käigus kaotab aju järk-järgult võimekust ja käitumine pole enam eesmärgipärane, kuni see kõik hakkab oluliselt segama inimese igapäevast toimetulekut.

Üldjuhul peetakse dementsuse all silmas pöördumatut ajuhaigust, kuid esineb ka dementsuselaadseid seisundeid, mis on kiire ja asjakohase ravi korral osaliselt või täielikult tagasipöörduvad.

Pöördumatud dementsussündroomid aga järjest süvenevad ning nende kulgu pole võimalik raviga peatada. Samas on teada, et palju on võimalik ära teha, et dementsete elukvaliteeti võimalikult kaua kõrgena hoida.

Kõige levinum dementsuse vorm on Alzheimeri tõbi. Tõve täpseid põhjuseid ei teata, kuid selle puhul toimuvad ajus kindlad haiguslikud muutused: ajukoore vähenemine ning valgulise struktuuriga naastukeste ja kämbukeste esinemine ajurakkudes ja nende vahel.

Esineb ka teisi vorme, näiteks vaskulaarne dementsus on põhjustatud normaalse vereringe häirumisest peaajus, frontotemporaalset dementsust põhjustab aju otsmiku- või oimusagarate atroofia ehk kõhetumine. Lewy kehakestega seotud dementsus aga tekib, kui mõtlemise, mälu ja liikumise regulatsiooniga seotud närvivõrgustikesse kuhjub haiguslikke valgukogumeid, mida nimetatakse Lewy kehakesteks. Põhjusteks võivad olla ka Parkinsoni ja Huntingtoni tõbi.

Eestis elab hinnanguliselt 21 720 dementsusega inimest, enamasti on nad üle 80 aasta vanad.

Allikas: Dementsuse kompetentsikeskus

Olukord paraneb

Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik Ketri Kupper Foto: Erakogu

Et dementsete eest hoolitsemisega paremini toime tulla, loodi riigi rahastusega 2018. aastal dementsuse kompetentsikeskus.

Selle ülesanne on tõsta valdkonnaga seotud spetsialistide ja teenuseosutajate pädevust, kohandada Eesti oludesse parimat praktikat, pakkuda dementsetele ja nende lähedastele tuge, edendades seeläbi abi saamise võimalusi.

Keskus on välja töötanud ka uuendusliku eakate kodu kontseptsiooni. Näiteks on seal lisaks hoolekandeteenusele võimalik osutada teisi teenuseid nagu füsioteraapia, tegevus- ja loovteraapia ning psühholoogiline abi. Teenuste võimaldamiseks (nt päevahoiu teenus, intervallhooldus) pakutakse ka transporti.

Et haige saaks võimalikult kaua kodus elada ning omastehooldaja koormus leeveneks, tegutseb dementsetele mõeldud päevakeskus. Majas on võimalik osaleda tugigruppide tegemistes, samuti saab sealt psühhosotsiaalset tuge ja ekspertnõuandeid. Majas asuvas kohvikus võib käia einestamas, samuti võib ruumi rentida isiklikeks tähtpäevadeks. Söökla valmistab toidu nii hooldusel olevatele eakatele, külastajatele kui ka kodus olevatele inimestele, kellele viiakse soe toit koju. Veel saab külastada raamatukogu, huvialaringe, iluteenused ja jõusaali. Üksuses paikneb ka rehabilitatsioonimeeskond.

Sotsiaalministeeriumi hoolekandeosakonna nõunik Ketri Kupper lausus, et hooldekodude valmisolek võtta teenusele dementsusega inimesi on viimastel aastatel paranenud. «Julgeme loota, et üks asjaolu on selle juures just kompetentsikeskuse tegevus, mis on panustanud spetsialistide pädevuse tõstmisse.»

Kupperi sõnul soovivad nad aidata omavalitsusi kodus elamist toetavate teenuste arendamisel. «Mujal maailmas on olemas häid näiteid dementsete abistamiseks nende koduses keskkonnas. See on ka meie üks eesmärke. Näeme jätkuvalt vajadust võimaldada omavalitsustel taotleda rahastust mitmesuguste teenuste arendamiseks.»